​Kas teate seda tunnet, kui käite reisimas ja mõni koht on nii vapustav, et tahaksite seal elada? Mul tuleb selline mõte pähe keskmiselt korra päevas ning siis pean endale meelde tuletama, et ma ju elangi siin. Imeline. Kui varem pidin välismaalastele selgeks tegema, et Eesti ei ole pommiauk, vaid päris tore Euroopa riik, siis nüüd olen saanud ristiks kaela ka Rumeenia. Olen sellesse kohta nii ära armunud, et tahaks kõigile selgeks teha, et just siia nad puhkama või kolima peaks. Ausalt, siin on kõik olemas: imelised inimesed, vapustav loodus ning põnev ajalugu. 

​Praegu oleme läbimas “Honeymoon phase’i”, mida kuuldavasti iga vabatahtlik kindlasti alguses kogeb. Iga asi tundub uus, ilus ja põnev. Varsti saabub(väidetavalt) must masendus, seega naudime oma hetkelist õnne veel rohkem. Eriti ilusaks muutis meie elu suvi, mis vahepeal meile umbes viieks päevaks külla otsustas tulla (ütlen kohe ära, et nüüd jälle talv). Ilm oli nii ilus, et särgiväel oli päikese käes lausa palav. Seega otsustasime ühel pühapäeval minna meie Sighișoara mägesid vaatama. Kohalike jaoks on need muidugi künkad, vaid 900 meetrit kõrged, kuid Munamäe standardite järgi elame Himaalajas. Olen alati mägesid armastanud, seega veel üks põhjus, miks Rumeeniat jumaldada. Ronisime siis ühe mäe otsa, ning sattusime täiesti korralikust linnast justkui maale. Tänaval jalutasid vastu kanad ning majad olid päris uberikud, kuid kõik oli ideaalne. Eesti mõistes valitses kesksuvi, koerad haukusid ning isegi õhk lõhnas suve järgi. ​Täiesti mäe tippu saamiseks pidime sisuliselt kellegi aiast läbi minema, aga see tundus täiesti normaalne. Rumeenias ei pahandaks keegi, pigem kutsuks külla suppi sööma. 

​Mäe otsa jõudes otsustas Kirke, et tahab teisele poole mäge minna, kus tundus küla olevat(hiljem selgus muidugi, et see tegelikult ikka Sighișoara ja meie kodule üsna lähedal). Muidugi ei viinud alla ühtegi teed. Otsustest taganemises ei ole me kunagi väga andekad olnud, seega lõpetasime hoopis kuskil metsas. Metsa minek on meile muide rangelt keelatud, sest seal võib karusid ja hunte leida, kuid õnneks lõppes meie teekond siiski sündmustevaesemalt, kui Punamütsikesel.

​Juhuslikult kirjutas mulle ühel päeval couchsurfingus briti kutt, kes soovis, et ma talle Sighișoarat näitaks. Nii ka läks ning ta kujunes päris meeldivaks üllatuseks. Jutustasime kella neljani öösel. Järgmine hommik ma seda muidugi nii meeldivaks ei pidanud. Siiski otsustasin spontaanselt temaga ka nädalavahetuse Brașovis veeta. See oli tore vaheldus kodustele ning Kirkega saime ka 24 tundi teineteiseta hakkama. Ta käis samal ajal Târgu Mureșes, kus kohalik kutt neile linna näitas. Pärast piinavalt pikka lahusolekut oli taaskohtumine söögi-ja juturohke. Me oleme tõeliselt juba nagu abielupaar, tehes koos süüa, jagades eelarvet ning pärast ühte tundi lahusolekut oleme teineteise nägemise üle väga rõõmsad. 

 Üldiselt on meil siin lööki küll. Kirke näiteks kohtus lõngapoes kohaliku mehega, kes teda kohvile kutsus. Samuti vaadatakse meid jõuksis nagu ilmaimet ning juba on hakanud jõuksi-kutid meid facebookis sõbralisti lisama (pole aimugi, kuidas nad meid üles on leidnud). Tõenäoliselt saavad meie isad siiski rahulikult hingata, sest siin linnas üldiselt puudub meie vanuseklass, sest siin pole ühtegi ülikooli. Seega pole siin praktiliselt olemas 20-30-aastaseid inimesi. Üks jõuksi-kuttidest isegi kirjutas mulle Facebookis. Otsustasin teeselda, et oskan Rumeenia keelt ning oma algeliste teadmiste, 1976. aasta Inglise-Rumeenia vestmiku ja Google translate’i abiga saimegi mõned jutud räägitud. Enda meelest jutustasin talle oma päevast ja plaanidest. Probleem aga seisnes selles, et ta arvas, et kutsusin teda kohtingule(!). Enam igatahes ei proovi teeselda, et oskan rumeenia keelt, pigem õpin natuke veel. 

​Keeletunnid toimuvad meil nüüd 3 korda nädalas ning juba on tunda nende kasutegurit. Lisaks keeletundidele pole tegelikult meie elu siin ainult lantimine, trenn ja reisimine. Graafik on iga päev päris tihe, täis koolitusi ning hetkel planeerime eesti keele workshoppi (ei tea, kes sinna tulla tahab, aga loodame eksootika peale). Kuna ma pudeliski paigal ei püsi, siis olen otseloomulikult endale juba ka mitmeid eraprojekte hankinud. Näiteks kavatsen improteatri workshoppi vedama hakata. Seega, tegevust jätkub! Allpool tõestus meie asjalikkusest (tunne nagu oleks jälle koolis, sest pooled telefoni piltidest on mingist vihikust või paberist).

​Muidugi ei möödunud ka viimane nädalavahetus reisimiseta. Sihtkohaks valisime Sibiu, sest tahtsime seal toimuvat jazzifestivali külastada. Emmede-isside rõõmuks valisime reisimisvahendiks bussi ning ööbisime hostelis. Hostel oli selline mixed dorm koht, kus elasime koos võõrastega ühes toas ning vannituba-wc olid koridori peal. Siiski tundus see maailma kõige luksulikum koht, sest midagi ei lagunenud ja kõik töötas! Kuu aega tagasi oleksin seal ööbimisega hakkama saanud, kuid mitte üleliia rõõmustanud. Naljakas, kuidas perspektiiv võib muutuda. Ma olen täiesti 100% veendunud, et inimene tõesti harjub kõigega.  Päeval vaatasime niisama linna ning muu seas sattusime võõra abielluva paari laulatusele. Tähtsaim osa päevast ootas meid aga õhtul. Kauaoodatud jazzifestival oli veel imelisem, kui tundub. Nägime kolme erinevat kontserti, kus olid esinejad üle maailma, näiteks USA-st ning Kuubalt. Kõik kontserdid olid head, kui viimane oli üle kõige. Sattusime nagu päris Kuubale ning rütmid vallutasid meeled. Esilaulja oli sai täiesti uskumatult hästi publiku käima ning terve saal elas täiel rinnal kaasa. Meie Kirkega lõpetasime muidugi ka laval sambat tantsides. Meiega lihtsalt juhtub.

​Pärast festivali olime küll päevast rampväsinud, kuid otsustasime veel välja minna ning ühe joogi teha. Üks jook jäi küll üheks joogiks, kuid kuidagi moodi jõudsime koju alles kell 4. Nimelt tutvusime baaris kohalikega, kes meid veel pärast edasi järgmisesse paika kutsusid. Kuna nimetatud pubi asus meie hosteli kõrval, olime nõus. Välisel vaatlusel pubina tundunud lokaal osutus aga hoopis klubiks, mis oli täiesti ääreni rahvast täis. Esialgsest šokist toibunud, otsustasime siiski sinna jääda ning tantsida. Klubis mängiti tantsuhitte aastatest 1990 kuni 2008 ehk päris viimase hetke kuumi hitte kuulda ei õnnestunud, kuid just see oligi parim osa. Muidugi oskavad Rumeenias isegi mehed tantsida ning tegid isegi meile kohati silmad ette. Veetsime uskumatult lõbusat aega, õppides mõned uued tantsusammudki ning kell oligi märkamatult neli. 

Muide, kulutasime terve nädalavahetuse peale umbes 50 eurot, mis sisaldas ööbimist, bussi, sööki, festivali pileteid ja 3 korda restoranis käimist. Seega, veel üks põhjus siia reisimiseks!
​
Järgmisel päeval kirjutas mulle kutt Vilniusest, kes parajasti sõbrannaga hääletades Sighișoarasse jõudnud oli, ning soovis koos aega veeta. Jõudsime koju alles kell 8, kuid otsustasime siiski nendega kohtuda. Tüdrukut me ei näinudki, sest ta oli juba varem lahkunud, kuid kutt osustus väga huvitavaks. Nad olid juba poolteist nädalat hääletades reisinud ning kavatsevad terve Ida-Euroopa ning Balkanimaad üle vaadata. Muidugi on ta ka varem palju reisinud ning jagas meiega oma lugusid. Ühesõnaga, saime jälle uut inspiratsiooni ning kinnitust, et inimesed on ikka ilusad ja head. 
 
​
Teie rumeenlaseks saanud,
Maria
 

*Palun vabandust, aga ma ei oska enam väga hästi eesti keelt, seega vabandan õigekirja eest, ja mõned väljendid lihtsalt peavad jääma ühte natuke koledamasse keelde.
*Jazzifestivali fotode autor: Robert Bârlea

​ Me oleme juba nädala siin elanud ja ikka veel elus!! Me oleme nii palju targemaks saanud, aga kõike seda on nii raske edasi anda, aga teeme teile ülevaate.
Kõigepealt, võib juhtuda, et siin siiski on hobused, sest tänaval on selline silt.

​
Üldiselt on päevad olnud sisukad. Esimene nädal oli training week ehk kaks korda päevas koolitused. Esimese poole teemad olid lihtsamad, näiteks tiimitöö, Erasmus+, projekti olemus jne. Teine pool päevast oli meile palju huvitavam, üks organisatsiooni juhtidest, Bogdan, tegi psühholoogia teemal koolitusi, näiteks lause koostamisest, kehakeelest, rääkis Robinsoni kuuest inimvajadusest ja tegi katseid. Kõige naljakam osa on see, et tõenäoliselt saime ainult meie kõigest aru. Teenime plusspunkte. 
​
Esimesed õhtud olid meil rahvuslikud õhtusöögid, meie tegime kartulit ja hakklihakastet ja nii, et kõik said kõhu täis ja lisaks ahjuõunu. Ülejäänud õhtud oleme põhjamaalaste kombel vaikselt omi asju teinud. 
Lisaks kõigele tegime jõusaali liikmeskaardi, mis on omaette huvitav kogemus. See on hästi pisike jõuks, kus kõik vajalik on olemas ja allkorrusel on baar. Siiani oleme me näinud seal ühte naist ja hästi palju kutte. Tõenäoliselt veedavad kõik kutid seal oma vaba aja. Ükspäev avanes mulle vaatepilt, kus üks kutt reaalselt mõõtis oma biitsepsit. Ja ma unustasin oma kreemi sinna ning järgmine päev anti see mulle keset treeningut tagasi. Ja blondid eestlased nagu me oleme, siis see pannakse vist kell 20.30 kinni, aga me oleme seal alati üheksani olnud. Keegi pole veel siiani midagi öelnud ka.

Põnevam osa on nädalavahetus. Reedel käisime teise projekti vabatahtlikega oma jõuksi baaris. Veetsime ülivinge õhtu, mille jooksul saime uusi teadmisi Rumeeniast, kust hääletada ja milline see vabatahtliku elu on. Baaris oli live bänd ja lõpuks tantsisime kõik koos. Nii lahe oli näha, kuidas kutid ka tantsivad (eesti meestele vihje!!).
Laupäeval ja pühapäeval külastasime Brasovit, mis on üks suuremaid linnu Rumeenias. Kuna me oleme vaesed vabatahtlikud, siis läksime häälega. Minnes oli meil kaks autojuhti, kes mõlemad olid oma riigist vaimustuses. Üks andis oma meiliaadressi ja teine rääkis väga huvitavaid lugusid Rumeenia ajaloost, leiutistest, olemusest ja ilust. Näiteks, kuidas ta oli sõitnud 2000 kilomeetrit, et külastada Pariisi ja tagasi jõudes oli ta pisarates, kui ilus loodus Rumeenias on. Tema jutust inspireerituna on meil veel üks missioon: lisaks Eestile rääkida kõigile Rumeeniast. Teie olete alles algus. See autojuht rääkis meile täpselt, mida me Brasovis peame külastama ja viis meid kesklinna ära ka. Teepeal näitas, kus ta ema elab ja kus ta abiellus.
Pool päeva olime turistid, käisime kirikus, mäe peal (siin saab täitsa suusatada, ootame külla) ja isegi kohvikus. Ma olin otsinud välja mõne koha nime, aga asukohta mitte, ja juhuslikult me ühe leidsime üles!

Üldkokkuvõttes võttis selle postituse tegemine aega kolm päeva, sest pole olnud aega  või läbisaamist tehnikaga. See nädal alustasime ettevalmistustega projektiks, meil on Mariaga eratunnid psühholoogiast ja eile jätsime ühe Taani tüdrukuga juba hüvasti ja muidugi trenn meie huvitavas jõusaalis.

Kui millesti veel täpsemalt teada tahate, siis kirjutage-joonistage.

Ikka teie,
​Kirke

Nüüd võin ametlikult teid tervitada Rumeeniast, oma uuest kodust, villaste sokkide, kahe kampsuni ning teki sisse mähituna, ning jutustada möödunud päevadest. Vabandan juba ette, sest juhtunud on liiga palju, et seda lühidalt kokku võtta. 
Äraminemine on olnud ses mõttes huvitav, et on taas meelde tuletanud, kui palju armastust ja häid inimesi meie eludes leidub. Nüüd võib öelda, et saab enam ja vähem rahuliku südamega uut elu nautida, sest tähtsate inimestega mingilgi moel hüvasti jäetud. Siinkohal tervitaks neid vapraid, kes meiega end kell 5(!) hommikul jaksasid lennujaama vedada (Tsau!). 

​Lennujaama võibki lugeda meie seikluse nullpunktiks, kust asusime 2.oktoobri hommikul kell 6.20 teele Frankfurti poole. Frankfurtis veetsime mõned tunnid, nautides improviseeritud piknikku, milles aukohal asetses juust. Täname sponsoreid Tõnist, Marcust ning Alfredi. Nii juust kui lipud on juba igati kasuks tulnud! ​Rahulolevana jätkasime teekonda Bukaresti poole, vallutades järjekorras teise Lufthansa lennuki.  Kella üheks olime õnnelikult Bukarestis, kus muuseas sõime oma kolmandat toidukorda, sest meie aja-arvestuse järgi pidi juba õhtu olema. Saades üle oma vaimustusest toidu vastu, liikusime edasi bussiga Bukaresti kesklinna. Peab nentima, et linnaservas olevad majad on küll veidi räämas, kuid linn ise jättis väga hea mulje. See on ikka kahe miljoni linn, mitte küla, kus hobused sõidavad! Teel nägime väga palju erinevaid parke ja üldiselt oli linnas palju rohelust ning arhitektuurgi köitev. Keskusesse jõudes leidis aset meie esimene kontakt siinse rahvaga. Nimelt olime bussipeatuses umbes ühe minuti jõudnud seista, kui juba lähenes meile kohalik, kes tundis muret, kas oleme eksinud ning vajame tema abi. (Selline abivalmidus on nende puhul väga levinud, nagu hiljem tunda saime. Näiteks võõrad inimesed pakuvad abi kohvri trepist üles tassimisel või piletikontrolör rongis räägib meile ilma küsimata eraldi üle, millal meie peatus täpsemalt tuleb.)

​

​Võib-olla helkis meie nägudes tõesti abitu pilk ning kohvrite suuruse põhjal võis järeldada, et tegemist on turistidega, kuid kahjuks pidime noormehe abist keelduma. Nimelt on Kirkel  otseloomulikult ka Bukarestis olemas mingi kutt, kellega kohtumist parajasti ootasime. Kirke kutsus teda Kosmoseks, kuid mõne tunniga teenis ta meie silmis välja ingli staatuse. Kõigepealt istusime tunnikese Bukaresti vanalinna kohvikus limonaadi juues ning ilma nautides. Ilm on siin umbes selline nagu keskmine eesti suvi, võib-olla natuke soojemgi. Pärast pisikest karastust ning meeldivat vestlust, oli aeg rongijaama poole liikuma hakata. Ingel aitas meid metroojaama ning sõitis rongijaama kaasa ja ootas isegi rongi meiega ära. Ilma tema abita eksleksime tõenäoliselt tänagi veel Rumeenia pealinna tänavatel. Võib-olla siiski mitte, sest mõni abivalmis kodanik oleks meid kindlasti kasvõi autoga Sighisoarasse viinud, kui vaja, sest teiste aitamine on nende jaoks täiesti iseenesest mõistetav. 

​Enne rongijaama jõudmist käskis Kirkel mul valmistuda kultuurišokiks, kuid tegelikult polnud midagi nii hullu. Nagu meie oma hea Balti jaam, ainult suurem. Leidus küll palju kerjuseid, kuid needki võrreldavad Tallinnaga. Rongid muidugi on omaette klass. Need on siiani selle koha kõige suurem nali. Nimelt sõitsime Bukarestist Sighisoarasse 5 ja pool tundi, vahemaa oli 200km. Sisuliselt saaks hobusega sama kiiresti. Rongis enne unne suikumist ja meile vähemalt viiendat heategu tegevat meest vaadates mõistsin, et vaatamata kerjustele, üle-eelmise sajandi rongidele ning räämas majadele, olen sellesse maasse ja inimestesse juba jõudnud meeletult armuda. Enesestmõistetavus, millega nad oma headust jagavad teeb lihtsalt südame soojaks ning paneb naeratuse näole. 

Kell pool üks öösel jõudsime lõpuks oma koju, kus esimene asjana tuli meile vastu külmus. Nimelt on tegemist väga vana majaga, mille soojendamine on üks suur katsumus. Põhimõtteliselt nagu elaksime GAGis. Ja muide, magame kuuekesi ühes toas (kui külm hakkab, siis lubasime ühte voodisse kolida). Talve me ausalt ei oota, sest hetkel on küll päeval õues soojem kui toas. Aga pole hullu, eks harjume ära ja leiutame viise sooja saamiseks. Kööki näiteks kütame gaasipliidi abil. Siin juba päris hea, äkki peaks köögis magama. Järgnevalt on pilt-tutvustus meie kodust.

Palju poleemikat on tekitanud ka dušš, kuid mina tänu sportlase elule olen neid igasuguseid kogenud ehk ei näe probleemi. 

Ja lisaks on meil siin veel üks väga eriline ruum. Seda kutsutakse nimega "Private room" ning tulevikus, kui see korda tehakse (kuna see maja leiti meile alles hiljuti, siis ei ole kõik veel valmis ja paljud asjad puudu), peaks see olema mõeldud lähedastega skaipimiseks jne. Põhimõtteliselt nagu saates "America's next top model", saame seal nutmas ja klatšimas käia. See on täpselt sama väike, kui pildilt tundub. ;)

​Esimene päris päev, kui jaksasime ka suhelda, möödus meil vanalinna vaadates, kus on meeletult ilus. Kõik majad nagu postkaardilt. Samuti jõudsime arusaamani, et meil on väga tore seltskond. Äsja lõpetasime ühise õhtusöögi ning tantsimise (Tõnise peo vibe tunnetades). Hetkel on meie projektist kohal 6 inimest kaheksast ning lisaks kaks tüdrukut Hollandist, kes osalevad teises projektis. Novembrist tuleb inimesi seoses teiste projektidega juurde ning meid hakkab siin majas elama 21(!!). Kõikide peale on meil vaid üks köök. Siis algab üks huvitav olelusvõitlus. Tegelikult usun, et selline kommunielu on küll väljakutsuv, aga samal ajal väga vahva. 

,
Nüüd ma tõesti lõpetan. :) Aitäh! 

​
Külmade käte ja sooja südamega, alati teie, 
Maria