Esmaspäev, 29.veebruar
​
Kummituslikus Frankfurdi lennujaamas istudes  ja tühjust vahtides, hakkab mulle vaiksel kohale jõudma reaalsus. Nüüd ongi kõik, mõne tunni pärast läheb lend Tallinna poole ning varsti magan juba oma voodis. Kirke on mind üksi jätnud ning ainuke inimene läheduses on üksi ringi kõndiv jaapanlane. Õudusfilmile kohane olustik lisab veelgi rohkem varjundeid minu niigi segasele meeleseisundile. Kuid selleks, et täielikult mõista tundeid, mis mind valdavad, tuleb minna umbes kaks nädalat ajas tagasi.
Alates veebruari keskpaigast lõppes meie ametlik vabatahtlik töö ära. Tegime veel õpilaste palveil lisaks mõned töötoad, kirjutasime youthpassi ning lõime kaasa teiste projektide tegevustes, kuid sisuliselt olid meie päevad tühjad. Aeg venis, kuid ometi tundus iga hetk hinnaline. Olime justkui oma surmaotsuse täideviimist ootavad vangid ning lugesime päevi. Ainuke vahe oli selles, et osa meie südameist siiski ootas ka kojuminekut. Lõpuks ometi näeme oma kallist kodumaad, sõpru ja perekonda. Ning tõesti ei taha enam näha seda lagunevat maja, segaduses kööki või mustlasi tänaval. Samal ajal aga peame jätma oma uue kodumaa, sõbrad ja perekonna. Viis kuud on pikk aeg. Paratamatult hakkad inimesi, kohti ja isegi toitu armastama. Olime justkui bipolaarsed – kord nutsime, siis naersime, kurvastasime-rõõmustasime või vihkasime ning järgmine hetk armastasime. 

​
​Siiski oli meil lahendus, kuidas päevi kiiresti, mõtlematult ja lõbusalt veeta. Selleks oli pidu. Ettekäändeid meil jagus. Nimelt sattus väga paljude vabatahtlike sünnipäevad just viimastele nädalatele, lisaks toimusid kultuuriõhtud, ärasaatmised ja isegi Eesti vabariigi aastapäev. Just viimasega seoses leidis aset meie varajane lahkumine oma kodulinnast. 26.veebruaril kell 14.00 (tegelikult tuli rong muidugi 15.00) jätsime Sighisoara ning suundusime pealinna. Läksime pisarateta. Hoopis laulu ja tantsu saatel. Muidugi oli raske, kuid lohutav on teada, et üle maailma ootab meid alati keegi. Ja kes teab, kus veel kunagi kohtuda võime. Kõige raskem oli tõenäoliselt lahkuda oma õpilastest. Oleme nendega väga lähedaseks saanud, nad on palju arenenud ning nad tõesti imetlevad meid. Oleme neile justkui vanemate õdede eest. 

Bukarestis aga lülitusime juba vaikselt Eesti lainele, et vähendada saabuvat kultuurišokki. Nimelt olime vabariigi aastapäeva puhul saanud kutse Eesti suursaadiku vastuvõtule. Väga tore oli kohata üle pika aja nii palju eestlasi ühes ruumis ning tunnid möödusid kiiresti. Meil oli nii palju lugusid jutustada ning äratundmisrõõmu jagus küllaga. Pärast vastuvõttu oli meil veel Bukarestis kaks päeva vaja ennast lõbustada. See ei olnud raske, sest ööbisime Britta juures, kellega saime kõhulihased naermisest trimmi. Olime ka kultuursed, mille raames külastasime näiteks kunstimuuseumi. Seal õnnestus meil kohata veel eestlasi, kes olid Bukarestis reisil ning läksid Eestisse tagasi sama lennuga, mis meie. Maailm on ikka väike!
​

​
Siiani ei ole ma tegelikult veel aru saanud, mis toimub. Justkui puhkusele oleks tulnud. Kahel korral sattusin peaaegu paanikasse, kui mõistsin, et nüüd ongi minek. Esimene kord kogu oma elu kohvrisse pakkides ning teine kord, kui Rahel küsis, millal ma siis jälle proovides hakkan  käima.


***


Neljapäev, 10.märts

Nüüdseks olen kodus olnud juba üle nädala ja alguses oli jube imelik. Tundsin ennast nagu külaline omas kodus, kõik oli sama, aga siiski harjumatu. Kõige suuremaks šokiks oli minu jaoks see, et mul on kodus nii palju ASJU. Olen harjunud minimaalsega läbi ajama ja alguses tundus kõik nii ebavajalik. Kõlab nagu boheemlaslik mula, aga oleksin tõesti tahtnud pooled asjad lihtsalt minema visata.
Tegelikult on aga Eesti mind väga hästi kohelnud. Lennujaamas võeti meid vastu nagu olümpiavõitjaid, mis oli uskumatult hea üllatus. Me tõesti ei oodanud nii paljusid inimesi ja kohe esimesest hetkest tundsin, et olen õiges kohas. Aitäh teile! Siiani on nädal möödunudki kallite inimeste seltsis naerdes, jutustades ja kooki süües (Kirke on muide juba Austrias). Praegu tunnen küll, et ei taha enam kuhugi minna. Eestimaa on lihtsalt nii ilus ja inimesed nii head. 

Musid, kallid, paid
​Maria

Aina lähemale tuleb aeg, millal tuleb Eestisse tagasi pöörduda, kuid seni naudime Rumeeniat.
​
Paar viimast nädalat valmistasime ette oma finaaletendust- või nagu meie seda kutsusime, BIG PRESENTATION. Nimelt käisime koolides Erasmus+ ja eelkõige EVSi võimalusest rääkimas, või oleks õigem öelda näitamas. Projekti lõpuks valmistasime kõik koos pühendumusega näidendi, milles jutustasime lahti oma elu. Kuidas peale keskkooli paistab maailmalõpp ja EVS päästab olukorra. Peaaegu nii see meie puhul on. Seda ette valmistades ja tehes saime nii palju nalja ja enesetunde, et me reaalselt saavutame siin midagi. Kui vähemalt üks õpilane kaalub vabatahtlikuks minna, on meie eesmärk täidetud.
Teil kindlasti on aega seda vaadata.. Link videole.

Jätkame ka pühendumusega Rumeenias eesti keele õpet. Rohkem räägime küll kultuurist, aga point on sama. Eelviimane kord tegime linnas orienteerumist, kus osalejad pidid näiteks eesti keeles komplimente jagama ja kaerajaani tantsima. Peale seda sõime kooki ja naersime pisarateni nende ülesannete lahenduste üle. Viimane kord mängisime “Kes aiast”. Isegi neil tekkis tunne nagu me oleksime viieaastased.

Vahepeal veel video impro workshoppidest. Link siin.

​Eelmine nädalavahetus olime peaaegu kodused. Reedel käisime päriselt Aristocradis (kohalikus ööklubis) ja veetsime seal uskumatult 1,5 tundi. Laupäeval võtsime ette jalutuskäigu, üllatus-üllatus, kohvikusse, kus suurema osa ajast pühendasime gossipile. Pühapäeval käisime 10km kaugusel vägagi turistikas külas, kus proovisime ratsutamist ja nautisime head toitu. Kuigi mind otseses mõttes räägiti nõusse, sest üks hobune enne seda ehmatas mind, siis tegelikult nautisin ratsutamist hetkest kui hobuse selga sain. Maria jäigi nende osas veidi skeptiliseks. Ja lõpuks, lõpuks saime kala süüa!!! Oh seda rõõmu, peale nelja kuud saada kala.

Nüüd nädalavahetusel võtsime midagi suuremat ette. Seekord kasutasime oma vabu päevi ära ja seiklesime Andrale Baia Maresse külla. Esimene ja viimane trip möödus hääletades, kohalike diivanil ja täis seiklusi. Hääletamisel saime tõeliselt praktiseerida oma Rumeenia keelt (kogu sõnavara sai vist kasutatud) ja täiesti arvestavat vestlust pidada. Eelkõige Maria, kelle Sandra Browni raamat tõesti tasub ära.

Me küll püüdsime transpordi pealt kokku hoida, aga tegelikult see päris nii ei läinud. Cluj'is saime trahvi piletita sõidu eest. Kõigepealt me ei saanud aru, et tegemist on kontrolöriga, siis püüdsime ignoreerida ja lõpuks rääkisime eesti keeles, kuid ikka pidime maksma trahvi. Kogu situatsioon oli nii koomiline, et me lihtsalt naersime. 

​Baia Mares ootas meid Andra, kes oli nii armas, et valmistas õhtusöögi, näitas linna, soovitas parimaid söögikohti ja hommikust viis sööma maagilisse pagarikotta. See oli tõesti heaven. Kõhud kõigest heast ja paremast täis ning paksuks minemise vältimiseks jalutasime kohalikku kloostrisse linna panoraami ja Eiffeli tornist kõrgemat toru vaatama. Usaldusväärsete andmete põhjal tuleb Baia Maret guugeldades välja, et seal on korsten, mis on Eiffelist kõrgem. Lisaks nägime Maramuresi piirkonnale iseloomulikku puust kirikut. Hiljem pani Andra meid nagu väikseid lapsi bussile ja ütles: “Maha peate minema viimases peatuses.” Nii algas teekond Sighetusse ja Sapantasse. Hääletades loomulikult.

​Sighetus oli tunne nagu õudusfilmis. Tänavatel olid ummikud, kuid inimesi me ei kohanud. Eesmärgiks oli külastada Sighetu Memorial kommunismimuuseumi. Me arvasime, et tunniga jõuab küll kõik ära näha, aga eksisime rängalt. Kui peale kahte tundi meile teatati, et pool tundi on jäänud sulgemiseni oli meil külastatud vaid ¼ muuseumist. Meie olime näinud 20 ruumi ja kokku oli neid 84. Igas ruumis oli ma teema koos suure hulga informatsiooniga (pool küll rumeenia keeles) ja kahjuks pidime ülejäänud muuseumi läbi jooksma. 

Muuseumist väljudes oli meil järgi poolteist tundi valget aega, et 20 km kaugusel olevat Happy Cemetaryt (Rõõmsat surnuaeda) külastada. Natukene utoopiline see eesmärk tundus, kuid me olime piisavalt põikpäised- olime ju nii kaugele tulnud- teele me läksime. Teekond sinna ja tagasi oli meeldejäävam kui see ise. Sapanta on tuntud oma haudade poolest, kuhu on kirjutatud rõõmsaid lugusid inimeste eludest. Mul oli oma peas täiesti teine ettekujutus, aga vähemalt saime nähtud. Üks linnuke veel kirjas.

Järgmised poolteist päeva veetsime Clujis, mille võin ristida restoranide-baaride-kohvikute pealinnaks. Ükskõik millises stiilis kohta sa soovid, siis tõenäoliselt see on Clujis olemas. Ja kõik on siiani imehead olnud. Oleks meil seal ainult rohkem aega ja raha.. Viimane kord käisime söömas Bulgakovi restoranis, magustoit Casa Tiffist oma imelise juustukoogiga ja vein veinibaaris. Hommikusöök jälle Casa Tiffis ja hommikusöögijärgne magustoit kohvikus, tähistasime n-ö sõbrapäeva.

Valgustan teid ka lähitulevikust Rumeenias. Viimasel kahel nädalal on vaja palju sünnipäevi tähistada, sest imekombel on kõik inimesed sündinud veebruaris. Nädalavahetusel on meil külas palju vabatahliku üle Rumeenia ja oma viimase nädalavahetuse veedame Bukarestis. Vabariigi aastapäeva puhul on pisikene eestlaste kogukond kutsutud suursaadiku vastuvõtule. Meile tähendab see vaid kahte päeva varem minemist ja kes saab öelda ära suursaadiku külastamisest. Lisaks kõigele näen oma armast Brittat,  kes juba mõned aastad Rumeenias pesitseb.
​
Pe curănd!! Toate cele bune!
Kirke

Nagu juba välja sai reklaamitud, siis sel korral teeme juttu möödunud Budapesti reisist. Enne aga, kui sinna jõuame, tahaksin veel põgusalt peatuda meie eesti keele töötoal. Nimelt  pidasime Tamara Smirnovast inspireerituna teepidu, mis meile GAG-i aastate jooksul armsaks on saanud. Tund möödus paksuks söömise, saladuste ja naeru saatel. Muidugi teepidudele omaselt me Eesti kohta eriti palju uusi teadmisi ei jaganud, kuid naeratus jäi näole terveks päevaks. 

​Ülejäänud nädal möödus märkimist väärt sündmusteta kuni oligi aeg Budapesti lennata. Õhtul enne minekut ei teadnud me isegi, mis kell meie lennuk peaks väljuma, seega võite ise ette kujutada, kui vähe olime plaane teinud. Kõige ohtlikumaks osaks meie teel osutus otseloomulikult Sighișoarast Târgu Mureșe lennujaama saamine (Rumeenia transpordi poole kogu armastus). Õnneks laabus kõik siiski üsna lihtsalt ning mõned tunnid pärast kodust lahkumist olime juba Budapestis. Kogu meie tripi võtab kokku üks sõna – imeline. Kes on seal ise käinud, teab, kui ilus linn on Budapest. Kes ei ole, hakake parem kohvreid pakkima! Kaunile arhitektuurile lisavad põnevust mustmiljon restorani, pubi, baari ja klubi, mis igavust tunda ei lase. Veel võib öelda, et hinnad on võrdlemisi odavad (Eesti mõistes) ning muidugi müüakse seal kohukesi!!! Seega minu poolt soojad soovitused. 

​​Meie aja Budapestis tegid aga tõeliselt meeldejäävaks kaks sõnapaari – vanad sõbrad ja uued tuttavad. Nimelt sattus meiega samal ajal Budapestis olema Stina koos oma host-õega YFU aegadest. Niisiis veetsime esimese õhtu koos nendega, sest järgmisel päeval läksid nad juba edasi oma kodulinna. Uskumatult tore oli nendega aega veeta, Stina elust kuulda ning muidugi saime ka rohkem aimu, mida täpselt Budapestis peame ära nägema. Ühel teisel õhtul kohtusime Andrasega, kellega olime Itaalia-projektis ja tuletasime koos vanu aegu meelde. Sellistes projektides olen tutvunud nii paljude toredate inimestega, kellega räägime alati, et jaa kunagi kohtume veel, kuid tegelikult ei tundu see eriti tõenäoline. Seekord sai see aga tõeks ja oli väga vahva. Päris tore on mõelda, et enamikes Euroopa riikides on olemas mõni tuttav, keda näha tasub. Just nimelt tänu noortevahetustele ja projektidele, kus mul elu jooksul on õnnestunud osaleda. 

​Kõige veidram, toredam ja ootamatum asjaolu meie reisi puhul oli aga lugematul hulgal uute inimestega tutvumine, kes lihtsalt kuidagi sattusid meie teele või tulid juttu tegema. Lugesime kokku, et tutvusime inimestega 9 eri riigist. Kõikide olukordade kirjeldamiseks läheks kolm päeva, seega peatun vaid kirevamatel. Esimesel õhtul, kui linna peal jalutasime, olime parlamendini jõudnud, kui järsku paitas miski kõrva. Lähemal uurimisel selgus, et tegemist oli laulva noormeestegrupiga. Ilmselgelt ei teinud nad seda raha kogumise eesmärgil ning meile ei andnud rahu küsimus, kes nad on ja miks nad seda teevad. Otseloomulikult otsustasime küsima minna. Selgus, et tegemist oli poistega Iirimaalt, kes olid Budapesti tulnud mingi festivali raames laulma ja kuna neile meeldis parlament nii väga, siis otsustasid nad õnnest laulma hakata. Meie õhtu muutis see igatahes natuke rõõmsamaks ning lühikese ajaga kogunes neile isegi väike publik.

​
​Viimasel ööl, kui olime teel tagasi oma korterisse, tulid meiega juttu tegema kaks Iisraeli noormeest. Asi jõudis selleni, et kutsusid meid veel ühele dringile. Kuna nad olid toredad ja viisakad ja kained, siis nõustusime. Nad tahtsid meid viia oma hotelli baari, aga kuna see oli suletud, lõpetasime hoopis nende hotellitoa minibaaris. Kõlab küll jube perversselt, aga oli kõike muud peale selle. Istusime ja rääkisime ja naersime pisarateni kuni nad said teada, et on aeg lennuki peale minema hakata. Saatsime nad siis takso peale ning ise siirdusime koju magama. Nii lõppeski meie reis ning järgmisele hommikule jäi vaid viimase raha kohukeste peale kulutamine ning peaaegu lennukist maha jäämine. Kokkuvõtteks võib öelda, et Budapestis igav ei hakka ning kolm päeva selle linna jaoks on ilmselgelt liiga vähe. Iga kell oleksime valmis tagasi minema. 

​Koju jõudes ootas meid reaalsus. Mõned päevad saime tööd teha kuni saabus päev, mil lahkus esimene vabatahtlik meie projektist. Teadsime juba enne, et ta peab kuu varem koju minema, kuid meie jaoks oli see nagu äratus. See tähendab ju, et varsti on ka meie aeg. Ühelt poolt tekkis suurem koduigatsus, kuid teisalt ei tahaks veel üldse lahkuda. Isegi tuba tundub tühi, kui meid on kuue asemel ainult viis. Nüüd algab tõesti päevade lugemine ning viimane võimalus oma „bucketlisti“ täitmiseks.
Üheks meie unistuseks EVS jooksul oli kohtuda eestlasega, kes ei oleks vabatahtlik meie organisatsioonis (meid on siin kokku 4). Meie maja on nagu hostel, sest oleme majutanud lugematul hulgal teisi vabatahtlikke, sõpru ja perekondi. Seega ei olnud meile mingi suur sündmus, kui Türgi poistele pidid nädalavahetusel külla tulema vabatahtlikud Baia Marest. Nende jutust tundus, et tegemist on türklastega. Neljapäeval koju tulles vaatas meile vastu aga päris lihast ja luust eestlane! Terve õhtu veetsime temaga jutustades ja kogemusi jagades. Andra on olnud Rumeenias peaaegu aasta ning tuleb tagasi Eestisse umbes samal ajal kui meiegi. Mõistsime üksteist ideaalselt. Uskumatu, aga äärmiselt tore, kui väike on maailm.
 
Hoidke piip ja prillid, varsti juba näeme kodumaal!
Maria