Tundub, et iga õige EVS-i kogemuse juurde käib ka kohaliku meditsiiniga tutvumine. Meile rõhutati enne minekut pidevalt, kuidas me kohe kindlasti oma teenistuse ajal haigeks jääme ning lõpuks saabus ka minu aeg. Viimases hädas (kuna ma isegi Eestis väga arstile ei kipu) otsustasin Sighisoara perearsti üle vaadata. Olles talle kuidagi selgeks teinud oma vaegused ning sisuliselt endale ise diagnoosi pannud, küsis ta minult ühe selgitava küsimuse haiguse kohta ning ülejäänud vestlus kulges teemal „Aga miks sa siin ikkagi oled?“. Uudishimu rahuldatud, kirjutas ta mulle ilma ühegi analüüsita või täiendava küsimuseta välja antibiootikumid ja veel mingid põletikuvastased ravimid ning saatis teele. Nõnda ma siis võtsin esimest korda üle 10 aasta jälle antibiootikume, sest ei julgenud võõral maal ka ravimeid võtmata jätta ning ei osanud paremat lahendust leida. Praeguseks hetkeks tundub, et tervis on paranenud. Ei tea, kas meeletul kogusel magamisest või antibiootikumidest, kuid tulemused on märgatavad.
​
Tervis paranemas ning reisiväsimusest toibunud, oli jälle aeg tööle hakata. Alguses vaevlesime kollektiivselt motivatsioonipuuduse käes, kuid üsna pea leidsime endas jõudu ning oleme nüüd produktiivsemad kui iial varem. Tunnen ennast väga hästi, kui leidub tegevust ning saan aru, et tõesti teeme ka midagi ära. Jätkame endiselt oma kultuuri ja keele õpetamisega, harime kohalikke keskkonnateemadel, kuid nüüd on lisandunud meie päevakavasse ka Sighisoara ning Erasmus+ promomine. Viimase raames toimus eelmisel neljapäeval Eesti teemaline kultuuriõhtu. Meil oli uskumatult lõbus. Tutvustasime oma kodumaad läbi viktoriini, kus oli küsimusi alates rahvaarvust, lõpetades eestlaste reaktsiooniga armuavaldustele. Samuti pakkusime vabatahtlike seas juba varem kuulsust kogunud kamavahtu koos kaeraküpsistega. Pärast seda kuulus kohalike süda Eestile. 

​Minu süda aga on juba ammu kadedusest roheline ning unistab lumisest Eestimaast. Lõpuks sai ta natukene rahu, sest ka meil otsustas lumi maha tulla. Muidugi mitte põlvini, nagu võiks, aga vähemalt pakub natuke tröösti. Me olime kõik nagu väikesed lapsed, kui esimest korda õue jõudsime. Veetsime terve pärastlõuna mäe otsa ronides, lumesõda mängides ning kelgutades. Nüüd nägime Sighisoarat lumme mattununa ning ta oli järsku veel armsam kui kunagi varem. 

​Endiselt jätkame ka Rumeenia avastamisega, sest meie aeg siin hakkab ümber saama. Käisime lõpuks ära Sinaias, mis on kindlasti üks must-see kohti. Seal asuvad Rumeenias 19.-20. sajandil valitsenud kuningate lossid Pelleș ja Pelișor, kus nad oma suved veetsid. Peab tõdema, et oma aega me seal ei raisanud, sest need olid tõesti imelised ning mägedest ümbritsetud looduskaunis paigas. Pelleși ehitamiseks kulus 40 aastat ning ka tulemus oli vastav. Tõesti, kui suudate üle olla mõttest, milleks selle ehitamine vajalik oli, on seal ringi käimine väga nauditav. Tagasi minemiseks olime bussi välja vaadanud, mida otseloomulikult ei tulnud. Pärast poolt tundi ilmaime peale lootmist, lähenes meile kohalik, kes soovitas kõigepealt rongiga Brașovisse sõita ning sealt edasi vaadata, kuidas Sighișoarasse jõuda (muidugi jõudsime koju 2 tundi plaanitust hiljem, aga kurvastamise asemel olime õnnelikud, et niigi vara). Nii sõitsimegi koos temaga Brașovisse. Ma ei tea siiani, miks ta meid aitas, sest minu eestlase-aju ei ole endiselt harjunud spontaanse abi saamisega võõrastelt. Alati kajab peas küsimus nimega „miks“. Kõige imelisem ongi see, et neil ei ole põhjust vaja. Sellised nad lihtsalt on. Teiste aitamine on nende jaoks iseenesestmõistetav. Just seetõttu armusin rumeenia inimestesse juba esimesel päeval. Nemad tahaks küll kohvrisse pakkida ja Eestisse kaasa tirida. 

Uskumatu, aga meil ongi siin ainult natuke üle kuu jäänud ning nagu näete, siis kummitavad peas juba tagasimineku mõtted. Hiljuti on mitmed inimesed minult uurinud, kas juba igatsen koju ning vastus on alati sama umbmäärane: Ühest küljest tahaksin nii väga näha kalleid inimesi, lund ja kasse, aga teisalt tunnen, et veel pole õige aeg. Just nüüd, kui oleme suutnud sisse elada, maha rahuneda ja töö käib täie hooga, aetakse meid koju. Seal hakkab kogu krempel jälle otsast peale. Tuleb tagasi Eesti eluga harjuda. 5 kuud ei ole nii meeletult pikk aeg, kuid 5 kuud EVS-i on justkui mitu aastat tavalist elu kontsentreerituna lusika peale pandud ning kurgust alla valatud. Me ei ole enam samad inimesed. Nüüd tundub täiesti normaalne tuppa astudes iga kord kaaslasi tervitada, isegi kui see on täna 20. kord. Või mõelda, et Eesti poliitikud on justkui inglid muu maailma kõrval. Või veel vähem mõtet näha eelarvamustes muude rahvaste või riikide vastu. Lisaks meile on ka teised vahepeal muutunud. Päris nii ei saa, et lähed tagasi ja jätkad sealt, kust enne pooleli jäi. Elu läks ju vahepeal edasi, mitte ei olnud pausi peal.

Võib-olla ei peakski püüdma raamatut samast kohast avada, vaid tuleks liikuda uue peatükini. Võtta kõik õpitu endaga kaasa ning alustada mõne muu nurga alt. Paratamatult tekib aga küsimus, kas olemegi ainult oma keskkonna viljad. Kui kaua võtab aega, kuni hakkame taas Eesti ühistranspordi üle vinguma, kui 2 tunni asemel 5 minutit hilinevad? Millal saab kiirustamine elust võitu ning kannatlikkus ei ole enam voorus? Kas varsti on jälle esimene mõte juhuslikku vestlust alustava kodaniku kohta, et ta on järelikult purjus või võõramaalane? Sellised näited on muidugi vaid kõige lihtsamad, kuid sama loogika käib ka suuremate ja sügavamate muutuste kohta. Usun, et minuga suudab samastuda iga vabatahtlik, õpilane või tudeng, kes on läbinud sarnase välismaa-kogemuse. Ma ei kujuta ettegi, kui suured muutused toimuvad pikema aja jooksul, isegi aastate jooksul, kui juba 5 kuud nii põhjalikult inimest mõjutavad. Siiski ei vahetaks ma seda kogemust mitte millegi vastu ning võtan endale eesmärgiks siin õpitut võimalikult suurel määral ka edaspidi ära kasutada. Muidugi on meil veel üle kuu aja aega ning ei ole veel aeg nutulauluks või sügavamõttelisuseks. Tegelikult naudin siinset elu hetkel väga ning kavatsen veel kõik, mis võimalik, ära õppida ja kogeda.
​
Seepärast lähemegi juba sel laupäeval Budapesti! Sisuliselt esimene asi, mis Kirke mulle ütles, kui kuulsime oma Rumeeniasse tulekust oli: „No olgu, me võime sinna Rumeeniasse minna, aga Budapestis peame ka kindlasti ära käima.“ Nüüd on see aeg lõpuks käes. Saime lennupiletid naeruväärselt odava hinnaga (muidugi vabatahtliku  standardite järgi ikka kallis) ning otsustasime minna. Budapesti peetakse üheks Euroopa ilusaimaks linnaks ning meie elevus on suur. Lisaks viibib seal täiesti juhuslikult samal ajal ka Stina(ja Ryan Gosling ning Hugh Jackman), mis annab reisile veel lisaväärtust. Seega, järgmine kord kuulete meist juba pärast Ungaritemus aja. Olge tublid ja varsti näeme!
 

Cu drag,
Maria 2.0

Bondimise uus tase ehk jõulud meie moodi

Kes teab ja kes saab kohe teada, kuid jõulude ajal tulid meile vanemad külla: Kirke ema, Maria vanemad ja vend. Kõik sai alguse naljast, et vanemad oleks vaja bondima saada ja siis otsutasid Maria vanemad külla tulla ja ma pakkusin oma emale selle välja. Ta oli nõus ja Maria polnud oma vanematele ideest isegi veel rääkinud.

Normaalsed inimesed oleks tulnud lennukiga, kuid nemad tulid autoga.Veetsid kolm päeva koos autos ja meie olime üpris kindlad, et nad on tülli läinud. Vahepeal selgus, et Kirke ema oli load koju unustanud, kuid Karl päästis olukorra ja oli nõus sõitma, et natukene veel Rumeeniat avastada. Selleks käisin mina autot rentimas. Usaldusväärne, või mis? Kui nad lõpuks esmaspäeval saabusid oli tunne nagu Jõuluvana oleks tulnud: me olime elevil ja hüppasime üles-alla nagu väiksed lapsed kingituste peale.
​
Esimesel õhtul demonstreerisime Mariaga oma kokkamisoskusi ja firmarooga risottot. Sinna juurde sai kiire lazy cake tehtud ja ülejäänu õhtu sisustas taasnägemisrõõm. Me olime geniaalse plaani välja mõelnud, kuhu vanematega minna, kuid Rumeenia teede olukord otsustas asjad ümber.
Teisipäeval sõitsime kahte linna: Medias ja Alba Iulia. Esimeses jalutasime natukene ringi ja jõudsime kiriku juurde, kuhu Maria kindlasti tahtis sisse saada, kuid mis oli kinni. Ega ta alla ei andnud, vaid läks kiriku kantselei jutule, et tal on vaja pühakotta minna. Järjekindlus viib sihile ja kiriku me ära nägime. Lastele päeva jooksul muud peale šokolaadi süüa ei antud, aga õhtul viidi Sighisoara kõige uhkemasse restorani.

Kuna Maria isa on kolm kuud sõpradele rääkinud, et tema läheb Rumeenias Dracula lossi, siis kolmapäeval me sinna ka sõitsime. Meie ju peame ka selle ära nägema. Ükskord me räägime päriselt teile Dracula legendi tagamaad ära, aga mitte täna. Loss pole mitte kuidagi legendiga seotud, kuid nii keerulise arhitektuuri ja keerdkäikudega lossis võivad inimesed niisama kaduma minna. 

Õhtul külastasime kohalikke baare, sest vanemad tahtsid ka näha, misasi on jõuksi baar või kus me tavaliselt käime. Vyonich, meie linna kõige odavam baar, seega meie lemmikbaar, oli ääreni täis, kuid Maria isa võttis vastu otsuse, et sinna me läheme. Kirke ema istus varsti kohalike lauda ja hakkas juttu tegema. Teel jõuksi baari võtsime Mariaga vastu otsuse, et vanematega tuleb shotte ka teha. Kõige üllatavam õhtu osa oli kokteilid. Tekiila Sunrise ilma siirupita, Margarita koostisosaks vaid tekiila. Kui ma küsima läksin, lisati triple sec ja Blue Curacao likööri ning lausut sõnad: „just to cheer it up“.
​
Ja varsti olidki käes jõulud, mis algasid piparkookide küpsetamisega, sest meile toodi 4 kg taigent. Me olime oma eesti keele grupist osalised kokku kutsunud ja meie oma majaelanikud liitusid, nii et tegelikult läks kogu protsess kiiresti ja varsti oligi terve kuhi piparkooke valmis. Vahepeal oli natukene aega kuni läks lahti suurem söögitegemine, isegi siin kaugel Rumeenias saime liha, kartulilt, hapukapsast, kartulisalatit, porgandit, verivorsti, kõrvitsat ja kõike, mis tavaliselt Eestis laual on. Samal ajal kui meie nautisime oma klassikalist jõulusööki küpsetasid 20 erinevat inimest veel köögis, võite seda segadust ja lärmi vaid ette kujutada. Kui kõhud oli ilusti täis pugitud, kolisime kingitustega Maria vanemate hotellituppa. Kuna kellelgi ühtki luuletust ei olnud, jõudsime koos lahenduseni: laulame YouTube’ist karaoket. Iga laulu eest sai üks osaline kingituse, isegi ilma soolota. Võite ise arvata, mida kõik ülejäänu hotellielanikud mõtlesid, aga meil oli tore.

Järgmine hommik saime veel viimast oma ajast perekondadega võtta. Ma käisin emmega kohvikus traditsioonilisi Rumeenia toite söömas ja sattusime kogemata ortodoksi kirikusse, kus pastor jagas kommi ja püha leiba. Maria nautis jalutuskäiku Sighisoaras. Ja õhtul alustasime oma seiklust Balkanile.

Kaks eesti neidu, kaks türgi kutti, kes elavad Rumeenias ja kolm riiki: Serbia – Bosnia ja Herzogovina – Montenegro

Enne rongi istumist arvutasime kokku, et Timisoarasse jõudmiseks tuleb läbida 360 km, milleks kulub 14 tundi, sest Rumeenias pole olemas otseteed. Öösel veetsime 3h Cluj Napocas ja peale erinevates poosides magamist jõudsime Timisoarasse. Kui mina rongilt maha jõudsin olid teised juba leidnud rumeenlase, kes elab Londonis ja tahtis meid väga-väga aidata. Lisaks sellele, et ta meil piletied aitas otsida, küsis rongijaama kontorist meile pakihoidu. Ülejäänud päeva veetsime linnapeal jalutades ja kohvikus soojenedes, kuni oli aeg järgmise rongi peale jõuda.
​
Selle aasta esimsed õnnesoovd tulid umbes kaks nädalat enne kui mulle tehti üllatuspidu (Maria vabandus mind kööki saada „lähme proovime seda juustu“) ja superhea šokolaadikook ja kaart kõikide õnnitlustega ning Maria tegi mulle varajase sünnipäevakingituse: beebiroosa teki, millega ma alati bussis magasin ning see tekitas meile naljaka olukorra.Serbia piiril käis toll läbi rongi ja meie juurde jõudes kõigepealt naeris ja küsis: „Is it your bedroom?“ Mõni aeg hiljem tuli sõbrale vaatepilti näitama ja pärast vaatas veel aknast ka. Eesti neiud on vaatamisväärsused siiski.

Meie esimene ööbimiskoht oli Varset/Vrsac, kus me ööbisime ühe kuti juures, kes tegi just EVSi Leedus ja isegi Eestis oli käinud. Ta tegi meile kiire uduse linnatuuri ja siis viis välja. Käisime kohalikus baari, kus wifi oli vaid õues, aga ma ootasin vastust järgmise ööbimise kohta. Nii ma seal väljas istusin kuni minuga liitus Maria. Kõik, kes mööda käisid küsisid: „ Is this normal Estonian summer?“ Väljas oli umbes 7 kraadi. Edasi suundusime ööklubisse, kus ma nägin pealt tõelist naiste kaklust. Ausõna, see oli kole. Ja šokeeriv. Viis tüdrukut, kes vaidlesid ja läksid kaklema. Mitte keegi ei proovinud vahele astuda ja pärast oli maas peotäis juukseid. Ainult Serbias. Klubist nad vist kõik koos ka väljusid.
​
Järgmise päeva veetsime suuremalt osalt bussis, et jõuda Sarajevosse. Me jõudsime sinna kell 11 õhtul, väljas oli pime, udu nii tihe, et üle teegi ei näinud ja meid ei olnud mitte midagi ootamas. Õnneks oli meil paar hosteli nime, mida me otsida püüdsime. Esimest ei eksisteerinud ja teise poole suundudes astusime sisse suvalisse hostelisse, kus saime 6,5 euroga voodi. Toas oli 14 voodikohta, aga kuue inimesega koos ühes toas elades ei ole sellel enam suurt vahet. Ja peaasi, et saime magada. 

​Järgmise päeva Sarajevos veetsime turistina jalutades. Nalja saime ka. Bosnia marga lühend on KM. Ühe muuseumi ees ütlesime, et oi 3 km on sissepääs. Meie üks türgi kuttidest vastas: „Jaa, 3 km kõnnime sinna ja 3 km tagasi ning ei peagi jõuksi minema.“ Võite ette kujutada, kui palju selle üle nalja tegime. Kuid terve reisi jooksul rääkisime, et mitu km see või teine asi maksab. Kohtusime veel ühe kohalikuga, kellega jalutasime linnapeal ja kogemata sattusime surnuaeda. Surnuaiad on liigagi tihti meie turistiatraktsioonid. Aga kui need on keset linna ja igas kohas erinevad, siis vist tasub külastamist.

Meie reis oli täis üllatusi. õhtul läksime bussijaama, et järgmiseks päevaks osta bussipiletid Montenegrosse. Sinna läksime trammiga. Üritasin trammijuhile selgeks teha, et kahte piletid on vaja ja 40-aastane trammijuht vastas ilusti inglise keeles. Kui me kompostriaparaadiga hakkama ei saanud, hüppas ta keset liiklust oma kambrikesest välja ja tuli meile appi. Pole siis ime, miks Sarajevo liiklus on hullem kui Türgi oma. Kui me lõpuks bussijaama jõudsime, siis selgus, et on veel mingi teine bussijaam, kuhu meie minema peame ja see asub, kes teab kus. Nad andsid, meile numbri, kuid see ei töödanud. Järgmise numbri leidsime netist, ka see oli vale. Kui me kolmanda katsega saime õigesse kohta helistatud ja bussi kohta küsinud, kujunes vestlus selliseks: „No reservation – free place? – yes,yes.“ Seda kõike võib lugeda aktsendiga.
​
Järgmisel päeval bussijaama jõudes ja oma free place saades, algas bussisõit Montenegrosse. Sarajavost välja sõites nägime lund. Kas tõesti pidime Balkanile sõitma, selleks et lund näha?! Kui me jõudsime Danilovgradi, siis teadsime vaid niipalju, et tuleb minna üle silla ja baari, mille nimi sarnanes Obola-Ebola-Obamaga -kõigil oli oma lahendus. Kuid loomulikult keerasime me kuskilt valesti ja tegime iseendale väikse linnatuuri. Lõpuks õigesse kohta jõudes, ootas meid Chris, kes on ligikaudu 50-aastane britt, kes elab Montenegros ja majutab võimalikult palju soovijaid. Suvel on see tema põhitegevus. Meile oli ta järgmiseks päevas organiseerinud tuuri mere äärde, et külastada Budvat ja Kotori. Teekond sinna möödus läbi mägede ja peale kolme kuud oli lõpuks võimalus näha merd. Veidi napakad eesti neiud pidid varbad ka vette panema. Ja õhtul algas teekond viimasesse peatuskohta – Belgradi.

Selle reisi piiriületustes on midagi maagilist, sest Montenegro-Serbia piiri ületades oli kätte jõudnud aasta viimane päev ning muidugi oli üle bussi vaja Kirkele sünnipäevalaulu lauda. Pool bussi plaksutas ja soovis veel palju õnne. Päev möödus linnaga tutvudes, õhtul võtsime kahekesi aja  maha ja tegime oma aastast traditsiooniliselt kokkuvõtte ja aastavahetuseks jõudsime keskväljakule. Nii tore oli näha, et kõik inimesed ei ole kännuämblikud, kuid Eesti ilutulestik on kordades meeldejäävam. Õhtu lõppes kõigil üpris varakult ja kõik on vägagi meeles.
​
Järgmisel päeval jalutasime linnas ringi, nägime kõik vaatamisväärsused ära ja lõpuks saime sushit süüa. Ning juba teisel jaanuaril ärkasime kell 5.30 hommikul, et külastada Novi Sadi. Kuna see oli poolel teel koju, siis minu esimene mõte ärgates oli „26 tunni pärast olen kodus.“ Võite isegi arvata, kas see nii ka oli. Hommikul kell 7 pidime olema kuskil linnaservas, et minna Novi Sadi. Tegelikust kohast olime meie 100m kaugusel ja nii me ka hilinesime. Peale seda möödus päev linnas jalutades kuni kell 1 hakkasime minema bussi peale, mis pidi väljuma kell 2. Õnneks sattusime varasema bussi peale, kõikide piletite jaoks meil enam sularaha ei olnud, seega ma sain endale pool piletit. Peale 2h bussisõitu jõudsime tuttavasse Vrsaci. Ühest linna otsast rongijaama jõudmiseks küsisime abi kohalikult kutilt, kes oli nõus meiega sinna jalutama. Meie mõistes oli see pigem jooksmine. Maratoniks ettevalmistused said alguse. Ja veel pole plaanis maratoni ette võtta. Sellele järgnes tunnike rongi ootamist. Ja siis veel 2 tundi rongis, mis hilines ja seega jäime 5 minutiga maha rongist, mis meid pidi Sighisoarasse viima. Selle asemel pidime kaks tundi ootama Timisoaras, et sõita Aradi. Sealne kahetunnine öine ooteaeg kujunes 4-tunniseks. Millele järgnes 6 tundi rongisõitu. Lõpuks koju jõudes oli ainukeseks sooviks süüa ja magada. Ja taaskord jõudsime tõdemusele, et Rumeenia rongid on IMELISED!!

Siin on veel mingisugune pildivalik. :)

Nüüd oleme nädala kodus olnud ja teinud ettevalmistusi algavaks aastaks. Juhuslikult oleme rohkem aega siin olnud ja viimases lõpus on vaja kõik asjad ära teha. Vähemalt loodame tegusaid päevi ja tulemusi. 
See nädalavahetus veetsime suurema osa süües-magades-filme vaadates - kõik olid reisimisest ja puhkusest väsinud. 

Suurte kallistuste ja parimate soovidega,
​Kirke

​Meil on siin jõulud. Igas mõttes. Tänavad on täis tulesid, Kirkega käivad meil salapärased päkapikud ning kõik töötoad on muutunud jõuluteemalisteks. Nimelt pidasime workshoppi, mille eesmärgiks oli jõulukaunistuste valmistamine taaskasutatavatest materjalidest ning eesti keele tundideski on aukohal saabuvad pühad. Üllatuseks tuli meile aga, et jõule tähistatakse eri maailma paikades väga erinevalt. Alustuseks pole siin keegi kuulnud sellisest nähtusest nagu päkapikud ning otseloomulikult tundub meie jõululaud neile sõna otseses mõttes vastik. 

​Vajasime mõningaid jõuluasju ning käisime nädalavahetusel lõpuks Bukaresti kaemas. Reis algas imeliselt. Esimese asjana suures linnas suutsin oma telefoni bussi unustada. Kuna me läksime enne lõpp-peatust maha, siis oli meil võimalus taksoga bussijaama sellele järgi sõita (nagu tõeline actionfilm) ning pärast mõningast asjaajamist tagastati kadunu õnnelikult omanikule. Bussijaamast väljudes avastasin aga, et olin suure segaduse peale hoopis ühe kinda ära kaotada suutnud (ning tõenäoliselt aju). Väga austusväärsed ning hinnalised kindad küll, aga usun, et pigem elan ilma ühe kindata kui telefonita ehk olin võimeline oma eluga edasi minema. 

​Ööbisime tuttavate vabatahtlike juures, kellega kohtusime on-arrival trainingul Buștenis. Nad olid lahkelt leidnud meile koha oma diivanil ning seega soovisime neid õhtusöögiga tänada. Tahtsime teha eestimeelse õhtusöögi ning olime isegi Vana Tallinna kaasa võtnud, kuid siis saime teada tõsiasja, et üks neist on vegan ning ülejäänud taimetoitlased. Eesti köök aga koosnebki peaasjalikult liha-ja piimatoodetest. Lõpuks suutsime küll midagi välja mõelda, kuid ei leidnud õigeid vahendeid ning leppisime risottoga (super-eestlaslik). Vähemalt maitses toit hästi ja kõik olid õnnelikud (välja arvatud vegan, kes ei saanud kooki süüa). Muidugi veeti meid ka Bukaresti ööelu vaatama. Oleksime peaaegu kohe koju põgenenud, kui nägime, et kõige odavam õlu maksab 10 leid (natuke üle 2 euro), sest Sighișoarast saab sama 3 lei eest. Esimesest šokist toibunud, avastasime siiski linna väärtuse erinevates klubides, pubides, kohvikutes, mida oli tõesti palju. Esimesel õhtul jõudsime koju kell 3 ning järgmisel kell 6, seega ei saanud väga kehv pidu olla. 

​Olen alati tahtnud improteatrit päris inimeste peal proovida ning kus oleks selleks parem võimalus, kui 2 miljoni elanikuga Bukarestis. Lisaks olen liiga kaua ilma improta elanud ning tekivad teatud kõrvalnähud. Katsetuste tagajärjel oleks peaaegu üks inimene minu pärast baarist välja visatud ning hiljem tundis teine sügavalt kaasa mu hingeelule, kui olin tema ees 4 shotti vett järjest ära joonud. Ma ei ole kindel, kas soovitaks sellist käitumist kodus järele proovida, aga lõbus oli ta igal juhul. Õnneks algasid mul eelmisest nädalast impro töötoad, kus saab natukenegi ennast maandada ning ehk ei pea tsiviilisikuid enam kiusama minema. 

​*Eraldi väärib mainimist asjaolu, et sõime Kirkega mõlemad esimest korda elus KFC kana ja kastaneid(!) ning ülejäänud aja toitusime kohalikust türgi kebabist, mis oli ideaalne!

Tagasireis kodulinna algas samuti kaotusega, kuid sel korral suutsime bussijaama ära kaotada. Pärast pooletunnist otsimist leidsime lõpuks õige suuna, kuid kahjuks oli aeg juba nii kaugel, et õige buss oli juba jaamast lahkunud ning sõitis meile tänaval vastu. Õnneks on mul olemas Kirke, kes jooksis tänavale ning lehvitas bussijuhile, kes meid lahkelt peale võttis. Seega selle nädala kangelase tiitli saab Kirke. Tõenäoliselt leidis ta endas selle julguse tänu asjaolule, et nädal varem käis neiu LÕPUKS meie kodulinna üht kahest ööklubist väisamas. Kui seal oled käinud, suudad kõike! Samuti, kui oled meie majas elanud, suudad kõike. Põnevaid probleeme jätkub ning näiteks leidsime ühel päeval koju tulles eest kõvera ukse, mis ei seisnud enam kinni. Kutsusime targemad inimesed antud väljakutsega tegelema, kuid ühel hetkel oli uks iseenesest jälle töötama hakanud. Ning Eesti leetrite vastukaaluks on meil pakkuda täiesti oma isiklik epideemia. Nimelt on paljudel inimestel meie majas nahal saladuslik lööve, mis tõenäoliselt tekkinud mingitest elukatest. Seega varsti on oodata putukatõrjet. :) Üldjoontes oleme õnnelikud ja elevil, sest kohe-kohe tulevad jõuludeks külla meie armsad-kallid perekonnad (jeeeeeeeeeee). Sellest paremat kinki ei oskakski tahta ning sel aastal olen kõige ja kõigi eest eriti tänulik. Loodan, et te olete endaga sama rahul ja õnnelikud, sest siis ma tean, et teiega on hästi. :)
 
Ilusat jõuluaega soovides,
Maria