Me oleme tagasi igapäevaelus ja jagame jälle tuba kuuekesi, peame ise süüa tegema ja ise päevategevusi organiseerima. Kuid tõenäoliselt huvitab teid rohkem, mis me seal vahepeal luksuses tegime.  

On-arrival koondab kokku viimasel kuul riiki  saabunud vabatahtlikud, et neile tutvustada, mis asi see EVS täpselt on. Pühapäeval Bustenisse saabudes ei olnud meilgi suuremat arvamust, mis meiega nüüd tehaks. Treening algas Erasmus+ idee ja eesmärgi seletamisega. Rahamajandust seletas 40-aastane ülikonnas mees, kes isetehtud paberraha ja põrandal karpidega põlvitades seletas, kust tuleb eelarve, et vabatahtlikke ülevalpidada (hint: teie kõigi palkadest).

48 vabatahtlikku jagati kolme gruppi, kellega me ülejäänud nädala koos veetsime. Täiesti uskumatu, kuidas täiesti võõrad ja erineva tausta ja maailmapildiga inimesed suudavad nii lühikese ajaga omandada sellise koostöövõime. Kõik vabatahlikuks olemisega seotud teemad arutasime läbi, kuid mitte tõsisel istume ja räägime viisil, vaid vahepeal  mängisime, tegime lolle harjutusi või väikseid näidendeid.

Ühe õhtupooliku veetsime rumeenlastega suheldes. Nimelt, pidime otsima vastuseid Rumeeniat puudutavatele küsimustele suheldes kohalikega. Minul on siiani arvamus, et nad on sõbralikud, abivalmid ja räägivad hästi inglise keelt. Kuigi osad grupid vaidleksid sellele tuliselt vastu. 

Viimase pärastlõuna veetsime metsas või mäe peal,või mõlemat. Sõnastame selle nii, et otsisime mäe peal metsas olevat koske. Mõni oli elus üksikud korrad lund näinud või teistel olid valed jalanõud, siis eesti neiud tundisid ennast väga hästi. Isegi liigagi, sest türgi kutid ei saanudki meid aidata ja olid väga pettunud.

Eelmine nädal küsiti minult, millised on Rumeenia peod. Ma nüüd kirjutan, millised olid on-arrivali peod. Esimesel õhtul käisime hotelli kõrval olevas baaris, mis oli imepisike ja meie auks tõsteti ümber. Seal samas veetsime veel mõned  õhtud, kus lisaks inimestele tutvusime erinevate kultuuride tantsudega. Näiteks oskab Maria tantsida nüüd Türgi ja Makedoonia rahvatantse. Mõned õhtud veetsime hotellis, kuid minu jaoks oli uskumatu, mis juhtus viimasel õhtul.

Viimane õhtu langes reedele, mis andis võimaluse hotelli kõrval olevast baarist kaugemale minna. Muidu sulgeti linnas baarid kell üheksa. Keegi oli baari välja valinud ja sinna me kõik ka läksime. Kohale jõudes alustasid osad õhtut õllega, teised tekiilaga ja kolmandad palinkaga. Alguses istuti ja räägiti juttu, kuid varsti juba tantsiti. Selle nädala jooksul oli muidugi tekkinud silmarõõme ning õhtu alguses ütlesin ma sõnad “Ma tahan näha vähemalt ühte paarikest suudlemas”. Kuid ma ei lootnud näha sellist vaatepilti. Kujutate ette situatsiooni, kus väikses baaris ühest otsast teise jõudmiseks on vaja leida tee viie erineva paari vahelt? Selle peale ütles üks neiu: “I think a lot of people will do sex tonight.” Kokku tekkis meil on-arrivalil vähemalt kaheksa paarikest.
​
Õhtu jooksul jõudsime rääkida mitme kohalikega. Mulle õpetati rumeeniakeelseid halbu väljendeid (mäletan ainult ühte), Maria sai teada tango festivalist, kuhu ta väga tahtis jääda. Veel avastasime, et üks Itaalia vabatahtlik on samast organisatsioonist, kelle juures meie Itaalias käisime. Kõikidest Itaalia organisatsioonidest ja ta on sealt ühest, kus meie käisime.
Don’t ask how, aga ma leidsin ennast ühel hetkel baarileti taga tantsimas ja jooke valamas. Hirja, Slava, Harriet ja Jahtakad, te ei pea pettuma, sain kõikide ülesannetega hakkama ja kõik toredad Jahta õhtud tulid meelde. Isegi baarmanilt kiita, et tal pole kunagi nii head kolleegi olnud! Tõenäoliselt on ta töökaaslased veel hullemd, kui latt on nii madal. 

Lahkumishetkel rongijaamas toimuv oli justkui stseen Titanicu filmist: kõik paarikesed vahetasid viimaseid suudlusi. Kuid juba kaks päeva hiljem oli kaks paarikest ühinenud meie pisikes Sighisoaras ja lisandunud meie kuueteistkümnele majaelanikule ja nii otsutati teha rahvustoitude õhtu. Mitte, et me nädal aega süüa poleks saanud..

Tagasi reaalsuses uute ideedega ja kõikidele armast jõuluaega soovides,
Kirke

Ma vannun, et olen vahepeal leidnud elu mõtte, armastuse saladuse ning igavese õnne valemi. Nimelt veetsime ühe nädalavahetuse Tallinna suuruses linns nimega Cluj-Napoca. Selle tripiga läks kõik valesti, mis võimalik, alates ööbimisest, lõpetades transpordiga, aga kokkuvõttes oli väga hea nädalavahetus (also jäime vaeseks, aga saabki rohkem makarone süüa). Kohale jõudes olid esimesed pool tundi tõesti hirmsad, sest oleme omandanud täieliku väikelinna inimese mentaliteedi. Seepärast tundusid autod ja majad ja inimesed jube lärmakad, suured ning hirmsad. Midagi väga märkimisväärset me seal oma kolme päeva jooksul korda ei saatnud, kuid peab ära mainima, et see linn on täis imelisi kohvikuid ning restorane. Absoluutselt mitte üheski ei pidanud me pettuma. Nüüd jõumegi põhjuseni, miks ma seda kõike kirjutan. Resoranis Casa Tiff peitus elu kvintessents. Nimelt ettekandja tungival soovitusel tellisime pärast imelist põhirooga magustoiduks ühe juustukoogi kahe peale. See oli viga. Oleksime pidanud tellima 5. Minu maitsemeeled ei ole mitte kunagi midagi nii head tundnud. Uskumatult kreemise sisu kontrastiks oli vürtsikas põhi, mida kõike täiendas veidi hapukas moos. Juba ainult selle juustukoogi pärast tasub Rumeeniat külastada, ausalt.

Samal ajal, kui ma teile Rumeeniat promon, tegeleme meie aga hoopis Eesti tutvustamisega. Nimelt oleme vahepeal alustanud Sighisoaras Eesti keele ja kultuuri õpetamisega ning meil on lausa 10 õpilast! Tundub veider, miks peaks keegi tahtma üldse õppida keelt, mida reaalses elus tõenäoliselt kunagi vaja ei lähe. Tegelikult tullakse meie tundidesse mitte keele tõttu, vaid kuna noortel ei ole siin linnas väga palju tegevusi ning neil on igav. Meie oleme huvitavad ning tunnid ei meenuta mitte ühestki otsast igavaid klassiruumis veedetud aegu. Me tantsime, me laulame, me teeme nalja. See meie põhiline tegevus ongi: siinse elu natukene põnevamaks ning paremaks muutmine. Alustasime kõik koos ka oma järgmise projektiga, mille nimeks on Green Sighisoara ning eesmärgiks (ilmselgelt) roheliste eluviiside propageerimine siinsete inimeste seas.

Aitab igavast tööjutust, sest kindlasti huvitavad teid rohkem mahlased detailid meie maja-elust. Ma olen täiesti veendunud, et kogu see vabatahtlikuks olemine ning töötamine ei õpeta mulle pooltki nii palju, kui maja jagamine 20 inimesega. Elame justkui teleseriaalis "Big Brother" ning kui meie majja kaamerad paigaldada, kahvataks isegi "Puhkus Mehhikos" meie kõrval. Olen olnud tunnistajaks hispaanlastevahelisele vaidlusele, millesarnast eestlaste seas MITTE KUNAGI pole võimalik näha. Samuti on meil tekkinud juba paarike, kelle üle vaikselt terve maja nalja heidab, sest nad üritavad seda salaja teha, kuid 20-lises majas ei tule see neil eriti hästi välja. Muidugi me tülitseme ja vaidleme ja vihastame teineteise peale pidevalt, kuid tegelikult on säärases elukorralduses ka meeletult palju plusse. Hommikul kell 4 peolt koju jõudes leiad köögist justkui lõunaaja, kus terve seltskond sööb ja kokkab. Ühel nädalavahetusel sõime terve majaga koos hommikusöögiks pannkooke ning tundsime ennast justkui suur pere. Niimoodi koos elades on meie vahel tekkinud mingi eriline side ning nende inimeste vastu on mul teatud sorti suur ja sügav armastus. Ükskõik, kui väga nad mind närvi ajavad, suudavad nad samas ka alati südame soojaks teha. 

 
​Nüüd saame siiski üheks nädalaks teineteisest natuke rahu. Nimelt oleme Bustenis on-arrival trainingul, kuhu on koondunud kõik vabatahtlikud, kes Rumeeniasse viimase 2 kuu jooksul saabunud on. Kohale jõudes tabas mind õndsus, millesarnast harva oma lühikese elu jooksul tunda olen saanud. Avastasime, et meil on kõigil eraldi hotellitoad ning isiklik vannituba. Võite arvata, mitu tundi päevas duši all käime või kui hea tundub üksindus ning paljalt toas ringi käimine pärast 2 kuud 6kesi toa jagamist. Muidugi teeb siin süüa ja koristab meie eest keegi teine ehk tõenäoliselt varsti enam riided selga ei mahu ning koristamisest ei taha kuuldagi. Ma tõesti ei tea, kes pärast nädalat siin koju tagasi läheb, tõenäoliselt mõni teine Kirke või Maria. Samuti on siin PÄRIS mäed, isegi Rumeenia standarite järgi. Lisaks, kui muidu olen nautinud asjaolu, et Sighisoaras on väljas veel umbes 10 soojakraadi, siis täna hommikul tabas meid lumi.

Aga üldiselt tsauplau ja meie igatahes naudime, loodetavasti teie ka. 

​Maria

​Kui paljud meie sõbrad läksid välismaale või tartusse või kolisid kodust välja ja ei tea, mida õhtuks süüa või söövad kolm päeva järjest riisi, siis meil on liiga palju ideid ja aega. Selle postituse pühendame toidule.
Kui ma esimest korda oma isaga skypesin ja ta uhkelt väitis, et tal on kooki ja vaniljekastet, siis ma teatasin talle: „Meil kaaa“. Pole midagi, et vabatahtlikud ei saa süüa. Me panime toidurahad kokku ja elame väga hästi..

Alustame eestpoolt. Eelmine laupäev käisime turul, kus kulutasime väga palju raha, aga saime palju värskeid talutooteid ja toreda elamuse osaliseks. Lisaks kardulatele, tomatitele, sibulale ja koduõuntele ja porganitele, ostsime turult banaane, ploome ja kõrvita. SUUURE. Nii suure, et me oleme seda nädal aega söönud. Ostes kaalus müüja selle ära ja siis hakkas saega seda väiksemateks tükkideks saagime. Elamus omaette. Sellest kõrvitsast on valminud 3 kooki (aitäh Eesti toidublogid) , magus kõrvitsapüreesupp (oleks saanud ka magustoiduna süüa, aga maitses hästi) ja risotto. Neid kõiki toite sõime omakorda vähemalt kaks päeva.

Nagu mainitud, siis oleme katsetanud vanu tuttavaid toite, aga proovinud ise uusi asju teha. Eelmine laupäev tegi Maria ahjuliha. Enne seda katsetas, milline näeb välja pikkpoisi tegemise protsess. Tulemus: väga lihtne valmistada, kuigi ta tegi seda suvalt ja meie kahe perekonna harjumusi segades.
​
Lisaks keetsime eelmine nädal korraliku eestlase supi, kus oli kõike muud rohkem kui vedelikku. Sinna juurde tegime banaanimuffineid. Mitte ühtegi korda pole veel halba toitu saanud ja ainult ühe korra oleme sama toitu teinud, mis on riisinuudlid kana, köögiviljade ja hiinakastmega.

​Siiski, oleme me saanud hakkama naljakate asjadega. Ükspäev sõime salatit, kus oli mais ja salat. Ainult. Paar päeva hiljem avardasime üksteise silmaringi piimasupi valdkonnas. Nimelt olen mina seda söönud terve elu kaneeli ja suhkruga, Maria pigem soolasena. Kapsa-hakklihahautis sai alguse keetmisest ja öösel oleme maiustanud või-kakao-suhkrumassiga. Ja mainimata ei saa jätta printsiipi: one chocolate a day keeps these girls happy.

Viimane nädal möödus meil koolides keeletunde promodes. Alguses käisime kogu grupiga klassides ja sealt edasi paaridena vahetundide ajal õpilastega üks ühele suhtlemas. Siin väikses linnas on lausa 4 keskkooli! Ühes neis sattusime kogemata direktori kabinetti, aga kõik lõppes hästi, ta näitas meile isegi kooli. Ja reede õhtuks olid kõik nii väsinud, et mitte keegi ei teinud midagi. Ainult meie jooksime kell 21.50 poodi jäätist ostma.
​
Pühapäevase isadepäeva puhul sõitsime Praidi. Seal on salina ehk soolakaevandus. See oli nagu allmaaraudteejaam, tegelikult nagu jõulumaa (aga lihtsalt tahtsin seda sõna kuskil päriselt kasutada). See koht oli kunagi olnud soolakaevandus, aga nüüd on see nagu päevakeskus. Inimesed mängisid sulgpalli ja rullitasid või siis käisid kirikus ja kõike seda 120m sügavusel. Meie näiteks vaatasime Lõvikuninga filmi 3D ja saime ka toreda emotsiooni. Film oli rumeenia keeles ja me saime põhimõtteliselt kõigest aru. Jehuuu.

Pärast käisime kohvikus, et leida wifi, mis oli kõik suur nali. Nimelt, see linn oli Ungari linn. Kohvik tundus nagu kellegi kodu ja teenindaja ilmselgelt ei rääkinud rumeenia keelt, mida meie püüdlikult pursime. Saime oma tee tellitud ja juurde tõi ta noa ja sidruni, mis tegi olukorra veel naljakamaks.Pilt on ülevalpool.

Kuid seiklused selleks päevaks ei saanud otsa. Me pidime veel koju saama. Kõigepealt leiutasime koha, kust bussi peale saada. Bussipeatused on Rumeenias küllaltki ülehinnatud, nii et lootsime parimat. Seekord läks õnneks ja saime bussi peale. Kuid pidime ümber istuma suvalises väikses kohas ja järgmise bussini oli meil 1 minut aega. Ja ka seal me täpselt ei teadnud, kus või kuidas see asi käib. Kuid taaskord läks õnneks ja saime õnnelikult bussile.

Teisipäev on tähtis päev, mis näirab ära, kuidas meie töö siiani on läinud. Meie esimene workshop. Hommikuse seisuga oli ametlik seis organisatsiooni poolt selline:
- 5 persons for Italian language
- 4 persons for Spanish
- 1 person for Turkish 
- 0 for Estonian.
Facebookis on seis igaljuhul kordades parem ja meil on 15 attendijat. Kuigi osad neist on meie vabatahtlikud ja teised Eestis, aga meie oleme optimistlikud ja ootame vähemalt 6 inimest. Kaks kindlat jah-I on meil igaljuhul.

Peale seda blogipostitust närvis, kuid väga-väga õnnelik 
Kirke