All about food..

​Kui paljud meie sõbrad läksid välismaale või tartusse või kolisid kodust välja ja ei tea, mida õhtuks süüa või söövad kolm päeva järjest riisi, siis meil on liiga palju ideid ja aega. Selle postituse pühendame toidule.
Kui ma esimest korda oma isaga skypesin ja ta uhkelt väitis, et tal on kooki ja vaniljekastet, siis ma teatasin talle: „Meil kaaa“. Pole midagi, et vabatahtlikud ei saa süüa. Me panime toidurahad kokku ja elame väga hästi..

Alustame eestpoolt. Eelmine laupäev käisime turul, kus kulutasime väga palju raha, aga saime palju värskeid talutooteid ja toreda elamuse osaliseks. Lisaks kardulatele, tomatitele, sibulale ja koduõuntele ja porganitele, ostsime turult banaane, ploome ja kõrvita. SUUURE. Nii suure, et me oleme seda nädal aega söönud. Ostes kaalus müüja selle ära ja siis hakkas saega seda väiksemateks tükkideks saagime. Elamus omaette. Sellest kõrvitsast on valminud 3 kooki (aitäh Eesti toidublogid) , magus kõrvitsapüreesupp (oleks saanud ka magustoiduna süüa, aga maitses hästi) ja risotto. Neid kõiki toite sõime omakorda vähemalt kaks päeva.

Nagu mainitud, siis oleme katsetanud vanu tuttavaid toite, aga proovinud ise uusi asju teha. Eelmine laupäev tegi Maria ahjuliha. Enne seda katsetas, milline näeb välja pikkpoisi tegemise protsess. Tulemus: väga lihtne valmistada, kuigi ta tegi seda suvalt ja meie kahe perekonna harjumusi segades.
​
Lisaks keetsime eelmine nädal korraliku eestlase supi, kus oli kõike muud rohkem kui vedelikku. Sinna juurde tegime banaanimuffineid. Mitte ühtegi korda pole veel halba toitu saanud ja ainult ühe korra oleme sama toitu teinud, mis on riisinuudlid kana, köögiviljade ja hiinakastmega.

​Siiski, oleme me saanud hakkama naljakate asjadega. Ükspäev sõime salatit, kus oli mais ja salat. Ainult. Paar päeva hiljem avardasime üksteise silmaringi piimasupi valdkonnas. Nimelt olen mina seda söönud terve elu kaneeli ja suhkruga, Maria pigem soolasena. Kapsa-hakklihahautis sai alguse keetmisest ja öösel oleme maiustanud või-kakao-suhkrumassiga. Ja mainimata ei saa jätta printsiipi: one chocolate a day keeps these girls happy.

---

Viimane nädal möödus meil koolides keeletunde promodes. Alguses käisime kogu grupiga klassides ja sealt edasi paaridena vahetundide ajal õpilastega üks ühele suhtlemas. Siin väikses linnas on lausa 4 keskkooli! Ühes neis sattusime kogemata direktori kabinetti, aga kõik lõppes hästi, ta näitas meile isegi kooli. Ja reede õhtuks olid kõik nii väsinud, et mitte keegi ei teinud midagi. Ainult meie jooksime kell 21.50 poodi jäätist ostma.
​
Pühapäevase isadepäeva puhul sõitsime Praidi. Seal on salina ehk soolakaevandus. See oli nagu allmaaraudteejaam, tegelikult nagu jõulumaa (aga lihtsalt tahtsin seda sõna kuskil päriselt kasutada). See koht oli kunagi olnud soolakaevandus, aga nüüd on see nagu päevakeskus. Inimesed mängisid sulgpalli ja rullitasid või siis käisid kirikus ja kõike seda 120m sügavusel. Meie näiteks vaatasime Lõvikuninga filmi 3D ja saime ka toreda emotsiooni. Film oli rumeenia keeles ja me saime põhimõtteliselt kõigest aru. Jehuuu.

Pärast käisime kohvikus, et leida wifi, mis oli kõik suur nali. Nimelt, see linn oli Ungari linn. Kohvik tundus nagu kellegi kodu ja teenindaja ilmselgelt ei rääkinud rumeenia keelt, mida meie püüdlikult pursime. Saime oma tee tellitud ja juurde tõi ta noa ja sidruni, mis tegi olukorra veel naljakamaks.Pilt on ülevalpool.

Kuid seiklused selleks päevaks ei saanud otsa. Me pidime veel koju saama. Kõigepealt leiutasime koha, kust bussi peale saada. Bussipeatused on Rumeenias küllaltki ülehinnatud, nii et lootsime parimat. Seekord läks õnneks ja saime bussi peale. Kuid pidime ümber istuma suvalises väikses kohas ja järgmise bussini oli meil 1 minut aega. Ja ka seal me täpselt ei teadnud, kus või kuidas see asi käib. Kuid taaskord läks õnneks ja saime õnnelikult bussile.

Teisipäev on tähtis päev, mis näirab ära, kuidas meie töö siiani on läinud. Meie esimene workshop. Hommikuse seisuga oli ametlik seis organisatsiooni poolt selline:
- 5 persons for Italian language
- 4 persons for Spanish
- 1 person for Turkish 
- 0 for Estonian.
Facebookis on seis igaljuhul kordades parem ja meil on 15 attendijat. Kuigi osad neist on meie vabatahtlikud ja teised Eestis, aga meie oleme optimistlikud ja ootame vähemalt 6 inimest. Kaks kindlat jah-I on meil igaljuhul.

Peale seda blogipostitust närvis, kuid väga-väga õnnelik 
Kirke