​Meil on siin jõulud. Igas mõttes. Tänavad on täis tulesid, Kirkega käivad meil salapärased päkapikud ning kõik töötoad on muutunud jõuluteemalisteks. Nimelt pidasime workshoppi, mille eesmärgiks oli jõulukaunistuste valmistamine taaskasutatavatest materjalidest ning eesti keele tundideski on aukohal saabuvad pühad. Üllatuseks tuli meile aga, et jõule tähistatakse eri maailma paikades väga erinevalt. Alustuseks pole siin keegi kuulnud sellisest nähtusest nagu päkapikud ning otseloomulikult tundub meie jõululaud neile sõna otseses mõttes vastik. 

​Vajasime mõningaid jõuluasju ning käisime nädalavahetusel lõpuks Bukaresti kaemas. Reis algas imeliselt. Esimese asjana suures linnas suutsin oma telefoni bussi unustada. Kuna me läksime enne lõpp-peatust maha, siis oli meil võimalus taksoga bussijaama sellele järgi sõita (nagu tõeline actionfilm) ning pärast mõningast asjaajamist tagastati kadunu õnnelikult omanikule. Bussijaamast väljudes avastasin aga, et olin suure segaduse peale hoopis ühe kinda ära kaotada suutnud (ning tõenäoliselt aju). Väga austusväärsed ning hinnalised kindad küll, aga usun, et pigem elan ilma ühe kindata kui telefonita ehk olin võimeline oma eluga edasi minema. 

​Ööbisime tuttavate vabatahtlike juures, kellega kohtusime on-arrival trainingul Buștenis. Nad olid lahkelt leidnud meile koha oma diivanil ning seega soovisime neid õhtusöögiga tänada. Tahtsime teha eestimeelse õhtusöögi ning olime isegi Vana Tallinna kaasa võtnud, kuid siis saime teada tõsiasja, et üks neist on vegan ning ülejäänud taimetoitlased. Eesti köök aga koosnebki peaasjalikult liha-ja piimatoodetest. Lõpuks suutsime küll midagi välja mõelda, kuid ei leidnud õigeid vahendeid ning leppisime risottoga (super-eestlaslik). Vähemalt maitses toit hästi ja kõik olid õnnelikud (välja arvatud vegan, kes ei saanud kooki süüa). Muidugi veeti meid ka Bukaresti ööelu vaatama. Oleksime peaaegu kohe koju põgenenud, kui nägime, et kõige odavam õlu maksab 10 leid (natuke üle 2 euro), sest Sighișoarast saab sama 3 lei eest. Esimesest šokist toibunud, avastasime siiski linna väärtuse erinevates klubides, pubides, kohvikutes, mida oli tõesti palju. Esimesel õhtul jõudsime koju kell 3 ning järgmisel kell 6, seega ei saanud väga kehv pidu olla. 

​Olen alati tahtnud improteatrit päris inimeste peal proovida ning kus oleks selleks parem võimalus, kui 2 miljoni elanikuga Bukarestis. Lisaks olen liiga kaua ilma improta elanud ning tekivad teatud kõrvalnähud. Katsetuste tagajärjel oleks peaaegu üks inimene minu pärast baarist välja visatud ning hiljem tundis teine sügavalt kaasa mu hingeelule, kui olin tema ees 4 shotti vett järjest ära joonud. Ma ei ole kindel, kas soovitaks sellist käitumist kodus järele proovida, aga lõbus oli ta igal juhul. Õnneks algasid mul eelmisest nädalast impro töötoad, kus saab natukenegi ennast maandada ning ehk ei pea tsiviilisikuid enam kiusama minema. 

​*Eraldi väärib mainimist asjaolu, et sõime Kirkega mõlemad esimest korda elus KFC kana ja kastaneid(!) ning ülejäänud aja toitusime kohalikust türgi kebabist, mis oli ideaalne!

Tagasireis kodulinna algas samuti kaotusega, kuid sel korral suutsime bussijaama ära kaotada. Pärast pooletunnist otsimist leidsime lõpuks õige suuna, kuid kahjuks oli aeg juba nii kaugel, et õige buss oli juba jaamast lahkunud ning sõitis meile tänaval vastu. Õnneks on mul olemas Kirke, kes jooksis tänavale ning lehvitas bussijuhile, kes meid lahkelt peale võttis. Seega selle nädala kangelase tiitli saab Kirke. Tõenäoliselt leidis ta endas selle julguse tänu asjaolule, et nädal varem käis neiu LÕPUKS meie kodulinna üht kahest ööklubist väisamas. Kui seal oled käinud, suudad kõike! Samuti, kui oled meie majas elanud, suudad kõike. Põnevaid probleeme jätkub ning näiteks leidsime ühel päeval koju tulles eest kõvera ukse, mis ei seisnud enam kinni. Kutsusime targemad inimesed antud väljakutsega tegelema, kuid ühel hetkel oli uks iseenesest jälle töötama hakanud. Ning Eesti leetrite vastukaaluks on meil pakkuda täiesti oma isiklik epideemia. Nimelt on paljudel inimestel meie majas nahal saladuslik lööve, mis tõenäoliselt tekkinud mingitest elukatest. Seega varsti on oodata putukatõrjet. :) Üldjoontes oleme õnnelikud ja elevil, sest kohe-kohe tulevad jõuludeks külla meie armsad-kallid perekonnad (jeeeeeeeeeee). Sellest paremat kinki ei oskakski tahta ning sel aastal olen kõige ja kõigi eest eriti tänulik. Loodan, et te olete endaga sama rahul ja õnnelikud, sest siis ma tean, et teiega on hästi. :)
 
Ilusat jõuluaega soovides,
Maria

Me oleme tagasi igapäevaelus ja jagame jälle tuba kuuekesi, peame ise süüa tegema ja ise päevategevusi organiseerima. Kuid tõenäoliselt huvitab teid rohkem, mis me seal vahepeal luksuses tegime.  

On-arrival koondab kokku viimasel kuul riiki  saabunud vabatahtlikud, et neile tutvustada, mis asi see EVS täpselt on. Pühapäeval Bustenisse saabudes ei olnud meilgi suuremat arvamust, mis meiega nüüd tehaks. Treening algas Erasmus+ idee ja eesmärgi seletamisega. Rahamajandust seletas 40-aastane ülikonnas mees, kes isetehtud paberraha ja põrandal karpidega põlvitades seletas, kust tuleb eelarve, et vabatahtlikke ülevalpidada (hint: teie kõigi palkadest).

48 vabatahtlikku jagati kolme gruppi, kellega me ülejäänud nädala koos veetsime. Täiesti uskumatu, kuidas täiesti võõrad ja erineva tausta ja maailmapildiga inimesed suudavad nii lühikese ajaga omandada sellise koostöövõime. Kõik vabatahlikuks olemisega seotud teemad arutasime läbi, kuid mitte tõsisel istume ja räägime viisil, vaid vahepeal  mängisime, tegime lolle harjutusi või väikseid näidendeid.

Ühe õhtupooliku veetsime rumeenlastega suheldes. Nimelt, pidime otsima vastuseid Rumeeniat puudutavatele küsimustele suheldes kohalikega. Minul on siiani arvamus, et nad on sõbralikud, abivalmid ja räägivad hästi inglise keelt. Kuigi osad grupid vaidleksid sellele tuliselt vastu. 

Viimase pärastlõuna veetsime metsas või mäe peal,või mõlemat. Sõnastame selle nii, et otsisime mäe peal metsas olevat koske. Mõni oli elus üksikud korrad lund näinud või teistel olid valed jalanõud, siis eesti neiud tundisid ennast väga hästi. Isegi liigagi, sest türgi kutid ei saanudki meid aidata ja olid väga pettunud.

Eelmine nädal küsiti minult, millised on Rumeenia peod. Ma nüüd kirjutan, millised olid on-arrivali peod. Esimesel õhtul käisime hotelli kõrval olevas baaris, mis oli imepisike ja meie auks tõsteti ümber. Seal samas veetsime veel mõned  õhtud, kus lisaks inimestele tutvusime erinevate kultuuride tantsudega. Näiteks oskab Maria tantsida nüüd Türgi ja Makedoonia rahvatantse. Mõned õhtud veetsime hotellis, kuid minu jaoks oli uskumatu, mis juhtus viimasel õhtul.

Viimane õhtu langes reedele, mis andis võimaluse hotelli kõrval olevast baarist kaugemale minna. Muidu sulgeti linnas baarid kell üheksa. Keegi oli baari välja valinud ja sinna me kõik ka läksime. Kohale jõudes alustasid osad õhtut õllega, teised tekiilaga ja kolmandad palinkaga. Alguses istuti ja räägiti juttu, kuid varsti juba tantsiti. Selle nädala jooksul oli muidugi tekkinud silmarõõme ning õhtu alguses ütlesin ma sõnad “Ma tahan näha vähemalt ühte paarikest suudlemas”. Kuid ma ei lootnud näha sellist vaatepilti. Kujutate ette situatsiooni, kus väikses baaris ühest otsast teise jõudmiseks on vaja leida tee viie erineva paari vahelt? Selle peale ütles üks neiu: “I think a lot of people will do sex tonight.” Kokku tekkis meil on-arrivalil vähemalt kaheksa paarikest.
​
Õhtu jooksul jõudsime rääkida mitme kohalikega. Mulle õpetati rumeeniakeelseid halbu väljendeid (mäletan ainult ühte), Maria sai teada tango festivalist, kuhu ta väga tahtis jääda. Veel avastasime, et üks Itaalia vabatahtlik on samast organisatsioonist, kelle juures meie Itaalias käisime. Kõikidest Itaalia organisatsioonidest ja ta on sealt ühest, kus meie käisime.
Don’t ask how, aga ma leidsin ennast ühel hetkel baarileti taga tantsimas ja jooke valamas. Hirja, Slava, Harriet ja Jahtakad, te ei pea pettuma, sain kõikide ülesannetega hakkama ja kõik toredad Jahta õhtud tulid meelde. Isegi baarmanilt kiita, et tal pole kunagi nii head kolleegi olnud! Tõenäoliselt on ta töökaaslased veel hullemd, kui latt on nii madal. 

Lahkumishetkel rongijaamas toimuv oli justkui stseen Titanicu filmist: kõik paarikesed vahetasid viimaseid suudlusi. Kuid juba kaks päeva hiljem oli kaks paarikest ühinenud meie pisikes Sighisoaras ja lisandunud meie kuueteistkümnele majaelanikule ja nii otsutati teha rahvustoitude õhtu. Mitte, et me nädal aega süüa poleks saanud..

Tagasi reaalsuses uute ideedega ja kõikidele armast jõuluaega soovides,
Kirke