Jõuluks paluks aju

​Meil on siin jõulud. Igas mõttes. Tänavad on täis tulesid, Kirkega käivad meil salapärased päkapikud ning kõik töötoad on muutunud jõuluteemalisteks. Nimelt pidasime workshoppi, mille eesmärgiks oli jõulukaunistuste valmistamine taaskasutatavatest materjalidest ning eesti keele tundideski on aukohal saabuvad pühad. Üllatuseks tuli meile aga, et jõule tähistatakse eri maailma paikades väga erinevalt. Alustuseks pole siin keegi kuulnud sellisest nähtusest nagu päkapikud ning otseloomulikult tundub meie jõululaud neile sõna otseses mõttes vastik. 

​Vajasime mõningaid jõuluasju ning käisime nädalavahetusel lõpuks Bukaresti kaemas. Reis algas imeliselt. Esimese asjana suures linnas suutsin oma telefoni bussi unustada. Kuna me läksime enne lõpp-peatust maha, siis oli meil võimalus taksoga bussijaama sellele järgi sõita (nagu tõeline actionfilm) ning pärast mõningast asjaajamist tagastati kadunu õnnelikult omanikule. Bussijaamast väljudes avastasin aga, et olin suure segaduse peale hoopis ühe kinda ära kaotada suutnud (ning tõenäoliselt aju). Väga austusväärsed ning hinnalised kindad küll, aga usun, et pigem elan ilma ühe kindata kui telefonita ehk olin võimeline oma eluga edasi minema. 

---

​Linn ise oli üks suur Lasnamägi, ainult koledam, seega eriti midagi peale kesk- ja vanalinna seal vaadata polnud. Üldiselt on Rumeenia siiani olnud väga ilus, seega ärge tehke ennatlikke järeldusi, ning ka Bukarestil on omad võlud, milleni jõuame hiljem. Käisime giidituuril, kust saime uusi põnevaid teadmisi rumeenia ajaloo ja kultuuri kohta, mis on alati kasulik. Muidugi vaatasime üle ka kommunismist päritud parlamendihoone, mis on Pentagoni järel maailmas suuruselt teisel kohal. Hoone oli tõesti võimas ning tekitas väheke sipelgatunde ning seestki tõeliselt uhke ning kaunis. Muidugi on selle ilu taga lihtinimeste töö ning kannatused, seega olid nautimisega mõned raskused. Ehitamiseks on kasutatud maavarasid ning inimesi üle Rumeenia. Paratamatult tabasin ennast mõttelt, et kui Eestis sarnast projekti alustada ainult meie enda maavaradega, lõpetaksime palkidest ning savist hütis (tegelikult päris mitte nii, aga palju puudu ei jää). 

​Ööbisime tuttavate vabatahtlike juures, kellega kohtusime on-arrival trainingul Buștenis. Nad olid lahkelt leidnud meile koha oma diivanil ning seega soovisime neid õhtusöögiga tänada. Tahtsime teha eestimeelse õhtusöögi ning olime isegi Vana Tallinna kaasa võtnud, kuid siis saime teada tõsiasja, et üks neist on vegan ning ülejäänud taimetoitlased. Eesti köök aga koosnebki peaasjalikult liha-ja piimatoodetest. Lõpuks suutsime küll midagi välja mõelda, kuid ei leidnud õigeid vahendeid ning leppisime risottoga (super-eestlaslik). Vähemalt maitses toit hästi ja kõik olid õnnelikud (välja arvatud vegan, kes ei saanud kooki süüa). Muidugi veeti meid ka Bukaresti ööelu vaatama. Oleksime peaaegu kohe koju põgenenud, kui nägime, et kõige odavam õlu maksab 10 leid (natuke üle 2 euro), sest Sighișoarast saab sama 3 lei eest. Esimesest šokist toibunud, avastasime siiski linna väärtuse erinevates klubides, pubides, kohvikutes, mida oli tõesti palju. Esimesel õhtul jõudsime koju kell 3 ning järgmisel kell 6, seega ei saanud väga kehv pidu olla. 

---

​Olen alati tahtnud improteatrit päris inimeste peal proovida ning kus oleks selleks parem võimalus, kui 2 miljoni elanikuga Bukarestis. Lisaks olen liiga kaua ilma improta elanud ning tekivad teatud kõrvalnähud. Katsetuste tagajärjel oleks peaaegu üks inimene minu pärast baarist välja visatud ning hiljem tundis teine sügavalt kaasa mu hingeelule, kui olin tema ees 4 shotti vett järjest ära joonud. Ma ei ole kindel, kas soovitaks sellist käitumist kodus järele proovida, aga lõbus oli ta igal juhul. Õnneks algasid mul eelmisest nädalast impro töötoad, kus saab natukenegi ennast maandada ning ehk ei pea tsiviilisikuid enam kiusama minema. 

​*Eraldi väärib mainimist asjaolu, et sõime Kirkega mõlemad esimest korda elus KFC kana ja kastaneid(!) ning ülejäänud aja toitusime kohalikust türgi kebabist, mis oli ideaalne!

Tagasireis kodulinna algas samuti kaotusega, kuid sel korral suutsime bussijaama ära kaotada. Pärast pooletunnist otsimist leidsime lõpuks õige suuna, kuid kahjuks oli aeg juba nii kaugel, et õige buss oli juba jaamast lahkunud ning sõitis meile tänaval vastu. Õnneks on mul olemas Kirke, kes jooksis tänavale ning lehvitas bussijuhile, kes meid lahkelt peale võttis. Seega selle nädala kangelase tiitli saab Kirke. Tõenäoliselt leidis ta endas selle julguse tänu asjaolule, et nädal varem käis neiu LÕPUKS meie kodulinna üht kahest ööklubist väisamas. Kui seal oled käinud, suudad kõike! Samuti, kui oled meie majas elanud, suudad kõike. Põnevaid probleeme jätkub ning näiteks leidsime ühel päeval koju tulles eest kõvera ukse, mis ei seisnud enam kinni. Kutsusime targemad inimesed antud väljakutsega tegelema, kuid ühel hetkel oli uks iseenesest jälle töötama hakanud. Ning Eesti leetrite vastukaaluks on meil pakkuda täiesti oma isiklik epideemia. Nimelt on paljudel inimestel meie majas nahal saladuslik lööve, mis tõenäoliselt tekkinud mingitest elukatest. Seega varsti on oodata putukatõrjet. :) Üldjoontes oleme õnnelikud ja elevil, sest kohe-kohe tulevad jõuludeks külla meie armsad-kallid perekonnad (jeeeeeeeeeee). Sellest paremat kinki ei oskakski tahta ning sel aastal olen kõige ja kõigi eest eriti tänulik. Loodan, et te olete endaga sama rahul ja õnnelikud, sest siis ma tean, et teiega on hästi. :)
 
Ilusat jõuluaega soovides,
Maria