Kuumad kõlakad

Ma vannun, et olen vahepeal leidnud elu mõtte, armastuse saladuse ning igavese õnne valemi. Nimelt veetsime ühe nädalavahetuse Tallinna suuruses linns nimega Cluj-Napoca. Selle tripiga läks kõik valesti, mis võimalik, alates ööbimisest, lõpetades transpordiga, aga kokkuvõttes oli väga hea nädalavahetus (also jäime vaeseks, aga saabki rohkem makarone süüa). Kohale jõudes olid esimesed pool tundi tõesti hirmsad, sest oleme omandanud täieliku väikelinna inimese mentaliteedi. Seepärast tundusid autod ja majad ja inimesed jube lärmakad, suured ning hirmsad. Midagi väga märkimisväärset me seal oma kolme päeva jooksul korda ei saatnud, kuid peab ära mainima, et see linn on täis imelisi kohvikuid ning restorane. Absoluutselt mitte üheski ei pidanud me pettuma. Nüüd jõumegi põhjuseni, miks ma seda kõike kirjutan. Resoranis Casa Tiff peitus elu kvintessents. Nimelt ettekandja tungival soovitusel tellisime pärast imelist põhirooga magustoiduks ühe juustukoogi kahe peale. See oli viga. Oleksime pidanud tellima 5. Minu maitsemeeled ei ole mitte kunagi midagi nii head tundnud. Uskumatult kreemise sisu kontrastiks oli vürtsikas põhi, mida kõike täiendas veidi hapukas moos. Juba ainult selle juustukoogi pärast tasub Rumeeniat külastada, ausalt.

Vahepalaks lambad Sighisoara kesklinnas.

Samal ajal, kui ma teile Rumeeniat promon, tegeleme meie aga hoopis Eesti tutvustamisega. Nimelt oleme vahepeal alustanud Sighisoaras Eesti keele ja kultuuri õpetamisega ning meil on lausa 10 õpilast! Tundub veider, miks peaks keegi tahtma üldse õppida keelt, mida reaalses elus tõenäoliselt kunagi vaja ei lähe. Tegelikult tullakse meie tundidesse mitte keele tõttu, vaid kuna noortel ei ole siin linnas väga palju tegevusi ning neil on igav. Meie oleme huvitavad ning tunnid ei meenuta mitte ühestki otsast igavaid klassiruumis veedetud aegu. Me tantsime, me laulame, me teeme nalja. See meie põhiline tegevus ongi: siinse elu natukene põnevamaks ning paremaks muutmine. Alustasime kõik koos ka oma järgmise projektiga, mille nimeks on Green Sighisoara ning eesmärgiks (ilmselgelt) roheliste eluviiside propageerimine siinsete inimeste seas.

---

Aitab igavast tööjutust, sest kindlasti huvitavad teid rohkem mahlased detailid meie maja-elust. Ma olen täiesti veendunud, et kogu see vabatahtlikuks olemine ning töötamine ei õpeta mulle pooltki nii palju, kui maja jagamine 20 inimesega. Elame justkui teleseriaalis "Big Brother" ning kui meie majja kaamerad paigaldada, kahvataks isegi "Puhkus Mehhikos" meie kõrval. Olen olnud tunnistajaks hispaanlastevahelisele vaidlusele, millesarnast eestlaste seas MITTE KUNAGI pole võimalik näha. Samuti on meil tekkinud juba paarike, kelle üle vaikselt terve maja nalja heidab, sest nad üritavad seda salaja teha, kuid 20-lises majas ei tule see neil eriti hästi välja. Muidugi me tülitseme ja vaidleme ja vihastame teineteise peale pidevalt, kuid tegelikult on säärases elukorralduses ka meeletult palju plusse. Hommikul kell 4 peolt koju jõudes leiad köögist justkui lõunaaja, kus terve seltskond sööb ja kokkab. Ühel nädalavahetusel sõime terve majaga koos hommikusöögiks pannkooke ning tundsime ennast justkui suur pere. Niimoodi koos elades on meie vahel tekkinud mingi eriline side ning nende inimeste vastu on mul teatud sorti suur ja sügav armastus. Ükskõik, kui väga nad mind närvi ajavad, suudavad nad samas ka alati südame soojaks teha. 

Kohalik Türgi haarem, õnneks on lähiajal oodata lisaks 4 poissi.

 
​Nüüd saame siiski üheks nädalaks teineteisest natuke rahu. Nimelt oleme Bustenis on-arrival trainingul, kuhu on koondunud kõik vabatahtlikud, kes Rumeeniasse viimase 2 kuu jooksul saabunud on. Kohale jõudes tabas mind õndsus, millesarnast harva oma lühikese elu jooksul tunda olen saanud. Avastasime, et meil on kõigil eraldi hotellitoad ning isiklik vannituba. Võite arvata, mitu tundi päevas duši all käime või kui hea tundub üksindus ning paljalt toas ringi käimine pärast 2 kuud 6kesi toa jagamist. Muidugi teeb siin süüa ja koristab meie eest keegi teine ehk tõenäoliselt varsti enam riided selga ei mahu ning koristamisest ei taha kuuldagi. Ma tõesti ei tea, kes pärast nädalat siin koju tagasi läheb, tõenäoliselt mõni teine Kirke või Maria. Samuti on siin PÄRIS mäed, isegi Rumeenia standarite järgi. Lisaks, kui muidu olen nautinud asjaolu, et Sighisoaras on väljas veel umbes 10 soojakraadi, siis täna hommikul tabas meid lumi.

Aga üldiselt tsauplau ja meie igatahes naudime, loodetavasti teie ka. 

​Maria