Jutte elust ja mõtisklusi ilmast

Tundub, et iga õige EVS-i kogemuse juurde käib ka kohaliku meditsiiniga tutvumine. Meile rõhutati enne minekut pidevalt, kuidas me kohe kindlasti oma teenistuse ajal haigeks jääme ning lõpuks saabus ka minu aeg. Viimases hädas (kuna ma isegi Eestis väga arstile ei kipu) otsustasin Sighisoara perearsti üle vaadata. Olles talle kuidagi selgeks teinud oma vaegused ning sisuliselt endale ise diagnoosi pannud, küsis ta minult ühe selgitava küsimuse haiguse kohta ning ülejäänud vestlus kulges teemal „Aga miks sa siin ikkagi oled?“. Uudishimu rahuldatud, kirjutas ta mulle ilma ühegi analüüsita või täiendava küsimuseta välja antibiootikumid ja veel mingid põletikuvastased ravimid ning saatis teele. Nõnda ma siis võtsin esimest korda üle 10 aasta jälle antibiootikume, sest ei julgenud võõral maal ka ravimeid võtmata jätta ning ei osanud paremat lahendust leida. Praeguseks hetkeks tundub, et tervis on paranenud. Ei tea, kas meeletul kogusel magamisest või antibiootikumidest, kuid tulemused on märgatavad.
​
Tervis paranemas ning reisiväsimusest toibunud, oli jälle aeg tööle hakata. Alguses vaevlesime kollektiivselt motivatsioonipuuduse käes, kuid üsna pea leidsime endas jõudu ning oleme nüüd produktiivsemad kui iial varem. Tunnen ennast väga hästi, kui leidub tegevust ning saan aru, et tõesti teeme ka midagi ära. Jätkame endiselt oma kultuuri ja keele õpetamisega, harime kohalikke keskkonnateemadel, kuid nüüd on lisandunud meie päevakavasse ka Sighisoara ning Erasmus+ promomine. Viimase raames toimus eelmisel neljapäeval Eesti teemaline kultuuriõhtu. Meil oli uskumatult lõbus. Tutvustasime oma kodumaad läbi viktoriini, kus oli küsimusi alates rahvaarvust, lõpetades eestlaste reaktsiooniga armuavaldustele. Samuti pakkusime vabatahtlike seas juba varem kuulsust kogunud kamavahtu koos kaeraküpsistega. Pärast seda kuulus kohalike süda Eestile. 

---

JAH! See on ajalehetants.

​Minu süda aga on juba ammu kadedusest roheline ning unistab lumisest Eestimaast. Lõpuks sai ta natukene rahu, sest ka meil otsustas lumi maha tulla. Muidugi mitte põlvini, nagu võiks, aga vähemalt pakub natuke tröösti. Me olime kõik nagu väikesed lapsed, kui esimest korda õue jõudsime. Veetsime terve pärastlõuna mäe otsa ronides, lumesõda mängides ning kelgutades. Nüüd nägime Sighisoarat lumme mattununa ning ta oli järsku veel armsam kui kunagi varem. 

​Endiselt jätkame ka Rumeenia avastamisega, sest meie aeg siin hakkab ümber saama. Käisime lõpuks ära Sinaias, mis on kindlasti üks must-see kohti. Seal asuvad Rumeenias 19.-20. sajandil valitsenud kuningate lossid Pelleș ja Pelișor, kus nad oma suved veetsid. Peab tõdema, et oma aega me seal ei raisanud, sest need olid tõesti imelised ning mägedest ümbritsetud looduskaunis paigas. Pelleși ehitamiseks kulus 40 aastat ning ka tulemus oli vastav. Tõesti, kui suudate üle olla mõttest, milleks selle ehitamine vajalik oli, on seal ringi käimine väga nauditav. Tagasi minemiseks olime bussi välja vaadanud, mida otseloomulikult ei tulnud. Pärast poolt tundi ilmaime peale lootmist, lähenes meile kohalik, kes soovitas kõigepealt rongiga Brașovisse sõita ning sealt edasi vaadata, kuidas Sighișoarasse jõuda (muidugi jõudsime koju 2 tundi plaanitust hiljem, aga kurvastamise asemel olime õnnelikud, et niigi vara). Nii sõitsimegi koos temaga Brașovisse. Ma ei tea siiani, miks ta meid aitas, sest minu eestlase-aju ei ole endiselt harjunud spontaanse abi saamisega võõrastelt. Alati kajab peas küsimus nimega „miks“. Kõige imelisem ongi see, et neil ei ole põhjust vaja. Sellised nad lihtsalt on. Teiste aitamine on nende jaoks iseenesestmõistetav. Just seetõttu armusin rumeenia inimestesse juba esimesel päeval. Nemad tahaks küll kohvrisse pakkida ja Eestisse kaasa tirida. 

Uskumatu, aga meil ongi siin ainult natuke üle kuu jäänud ning nagu näete, siis kummitavad peas juba tagasimineku mõtted. Hiljuti on mitmed inimesed minult uurinud, kas juba igatsen koju ning vastus on alati sama umbmäärane: Ühest küljest tahaksin nii väga näha kalleid inimesi, lund ja kasse, aga teisalt tunnen, et veel pole õige aeg. Just nüüd, kui oleme suutnud sisse elada, maha rahuneda ja töö käib täie hooga, aetakse meid koju. Seal hakkab kogu krempel jälle otsast peale. Tuleb tagasi Eesti eluga harjuda. 5 kuud ei ole nii meeletult pikk aeg, kuid 5 kuud EVS-i on justkui mitu aastat tavalist elu kontsentreerituna lusika peale pandud ning kurgust alla valatud. Me ei ole enam samad inimesed. Nüüd tundub täiesti normaalne tuppa astudes iga kord kaaslasi tervitada, isegi kui see on täna 20. kord. Või mõelda, et Eesti poliitikud on justkui inglid muu maailma kõrval. Või veel vähem mõtet näha eelarvamustes muude rahvaste või riikide vastu. Lisaks meile on ka teised vahepeal muutunud. Päris nii ei saa, et lähed tagasi ja jätkad sealt, kust enne pooleli jäi. Elu läks ju vahepeal edasi, mitte ei olnud pausi peal.

Võib-olla ei peakski püüdma raamatut samast kohast avada, vaid tuleks liikuda uue peatükini. Võtta kõik õpitu endaga kaasa ning alustada mõne muu nurga alt. Paratamatult tekib aga küsimus, kas olemegi ainult oma keskkonna viljad. Kui kaua võtab aega, kuni hakkame taas Eesti ühistranspordi üle vinguma, kui 2 tunni asemel 5 minutit hilinevad? Millal saab kiirustamine elust võitu ning kannatlikkus ei ole enam voorus? Kas varsti on jälle esimene mõte juhuslikku vestlust alustava kodaniku kohta, et ta on järelikult purjus või võõramaalane? Sellised näited on muidugi vaid kõige lihtsamad, kuid sama loogika käib ka suuremate ja sügavamate muutuste kohta. Usun, et minuga suudab samastuda iga vabatahtlik, õpilane või tudeng, kes on läbinud sarnase välismaa-kogemuse. Ma ei kujuta ettegi, kui suured muutused toimuvad pikema aja jooksul, isegi aastate jooksul, kui juba 5 kuud nii põhjalikult inimest mõjutavad. Siiski ei vahetaks ma seda kogemust mitte millegi vastu ning võtan endale eesmärgiks siin õpitut võimalikult suurel määral ka edaspidi ära kasutada. Muidugi on meil veel üle kuu aja aega ning ei ole veel aeg nutulauluks või sügavamõttelisuseks. Tegelikult naudin siinset elu hetkel väga ning kavatsen veel kõik, mis võimalik, ära õppida ja kogeda.
​
Seepärast lähemegi juba sel laupäeval Budapesti! Sisuliselt esimene asi, mis Kirke mulle ütles, kui kuulsime oma Rumeeniasse tulekust oli: „No olgu, me võime sinna Rumeeniasse minna, aga Budapestis peame ka kindlasti ära käima.“ Nüüd on see aeg lõpuks käes. Saime lennupiletid naeruväärselt odava hinnaga (muidugi vabatahtliku  standardite järgi ikka kallis) ning otsustasime minna. Budapesti peetakse üheks Euroopa ilusaimaks linnaks ning meie elevus on suur. Lisaks viibib seal täiesti juhuslikult samal ajal ka Stina(ja Ryan Gosling ning Hugh Jackman), mis annab reisile veel lisaväärtust. Seega, järgmine kord kuulete meist juba pärast Ungaritemus aja. Olge tublid ja varsti näeme!
 

Cu drag,
Maria 2.0