Puhkus Balkanil koos hullumeelse perekonnaga

Bondimise uus tase ehk jõulud meie moodi

Kes teab ja kes saab kohe teada, kuid jõulude ajal tulid meile vanemad külla: Kirke ema, Maria vanemad ja vend. Kõik sai alguse naljast, et vanemad oleks vaja bondima saada ja siis otsutasid Maria vanemad külla tulla ja ma pakkusin oma emale selle välja. Ta oli nõus ja Maria polnud oma vanematele ideest isegi veel rääkinud.

Normaalsed inimesed oleks tulnud lennukiga, kuid nemad tulid autoga.Veetsid kolm päeva koos autos ja meie olime üpris kindlad, et nad on tülli läinud. Vahepeal selgus, et Kirke ema oli load koju unustanud, kuid Karl päästis olukorra ja oli nõus sõitma, et natukene veel Rumeeniat avastada. Selleks käisin mina autot rentimas. Usaldusväärne, või mis? Kui nad lõpuks esmaspäeval saabusid oli tunne nagu Jõuluvana oleks tulnud: me olime elevil ja hüppasime üles-alla nagu väiksed lapsed kingituste peale.
​
Esimesel õhtul demonstreerisime Mariaga oma kokkamisoskusi ja firmarooga risottot. Sinna juurde sai kiire lazy cake tehtud ja ülejäänu õhtu sisustas taasnägemisrõõm. Me olime geniaalse plaani välja mõelnud, kuhu vanematega minna, kuid Rumeenia teede olukord otsustas asjad ümber.
Teisipäeval sõitsime kahte linna: Medias ja Alba Iulia. Esimeses jalutasime natukene ringi ja jõudsime kiriku juurde, kuhu Maria kindlasti tahtis sisse saada, kuid mis oli kinni. Ega ta alla ei andnud, vaid läks kiriku kantselei jutule, et tal on vaja pühakotta minna. Järjekindlus viib sihile ja kiriku me ära nägime. Lastele päeva jooksul muud peale šokolaadi süüa ei antud, aga õhtul viidi Sighisoara kõige uhkemasse restorani.

Esimene õhtusöök

Pidulik õhtusöök

Kuna Maria isa on kolm kuud sõpradele rääkinud, et tema läheb Rumeenias Dracula lossi, siis kolmapäeval me sinna ka sõitsime. Meie ju peame ka selle ära nägema. Ükskord me räägime päriselt teile Dracula legendi tagamaad ära, aga mitte täna. Loss pole mitte kuidagi legendiga seotud, kuid nii keerulise arhitektuuri ja keerdkäikudega lossis võivad inimesed niisama kaduma minna. 

Õhtul külastasime kohalikke baare, sest vanemad tahtsid ka näha, misasi on jõuksi baar või kus me tavaliselt käime. Vyonich, meie linna kõige odavam baar, seega meie lemmikbaar, oli ääreni täis, kuid Maria isa võttis vastu otsuse, et sinna me läheme. Kirke ema istus varsti kohalike lauda ja hakkas juttu tegema. Teel jõuksi baari võtsime Mariaga vastu otsuse, et vanematega tuleb shotte ka teha. Kõige üllatavam õhtu osa oli kokteilid. Tekiila Sunrise ilma siirupita, Margarita koostisosaks vaid tekiila. Kui ma küsima läksin, lisati triple sec ja Blue Curacao likööri ning lausut sõnad: „just to cheer it up“.
​
Ja varsti olidki käes jõulud, mis algasid piparkookide küpsetamisega, sest meile toodi 4 kg taigent. Me olime oma eesti keele grupist osalised kokku kutsunud ja meie oma majaelanikud liitusid, nii et tegelikult läks kogu protsess kiiresti ja varsti oligi terve kuhi piparkooke valmis. Vahepeal oli natukene aega kuni läks lahti suurem söögitegemine, isegi siin kaugel Rumeenias saime liha, kartulilt, hapukapsast, kartulisalatit, porgandit, verivorsti, kõrvitsat ja kõike, mis tavaliselt Eestis laual on. Samal ajal kui meie nautisime oma klassikalist jõulusööki küpsetasid 20 erinevat inimest veel köögis, võite seda segadust ja lärmi vaid ette kujutada. Kui kõhud oli ilusti täis pugitud, kolisime kingitustega Maria vanemate hotellituppa. Kuna kellelgi ühtki luuletust ei olnud, jõudsime koos lahenduseni: laulame YouTube’ist karaoket. Iga laulu eest sai üks osaline kingituse, isegi ilma soolota. Võite ise arvata, mida kõik ülejäänu hotellielanikud mõtlesid, aga meil oli tore.

Järgmine hommik saime veel viimast oma ajast perekondadega võtta. Ma käisin emmega kohvikus traditsioonilisi Rumeenia toite söömas ja sattusime kogemata ortodoksi kirikusse, kus pastor jagas kommi ja püha leiba. Maria nautis jalutuskäiku Sighisoaras. Ja õhtul alustasime oma seiklust Balkanile.

Kaks eesti neidu, kaks türgi kutti, kes elavad Rumeenias ja kolm riiki: Serbia – Bosnia ja Herzogovina – Montenegro

Enne rongi istumist arvutasime kokku, et Timisoarasse jõudmiseks tuleb läbida 360 km, milleks kulub 14 tundi, sest Rumeenias pole olemas otseteed. Öösel veetsime 3h Cluj Napocas ja peale erinevates poosides magamist jõudsime Timisoarasse. Kui mina rongilt maha jõudsin olid teised juba leidnud rumeenlase, kes elab Londonis ja tahtis meid väga-väga aidata. Lisaks sellele, et ta meil piletied aitas otsida, küsis rongijaama kontorist meile pakihoidu. Ülejäänud päeva veetsime linnapeal jalutades ja kohvikus soojenedes, kuni oli aeg järgmise rongi peale jõuda.
​
Selle aasta esimsed õnnesoovd tulid umbes kaks nädalat enne kui mulle tehti üllatuspidu (Maria vabandus mind kööki saada „lähme proovime seda juustu“) ja superhea šokolaadikook ja kaart kõikide õnnitlustega ning Maria tegi mulle varajase sünnipäevakingituse: beebiroosa teki, millega ma alati bussis magasin ning see tekitas meile naljaka olukorra.Serbia piiril käis toll läbi rongi ja meie juurde jõudes kõigepealt naeris ja küsis: „Is it your bedroom?“ Mõni aeg hiljem tuli sõbrale vaatepilti näitama ja pärast vaatas veel aknast ka. Eesti neiud on vaatamisväärsused siiski.

Meie esimene ööbimiskoht oli Varset/Vrsac, kus me ööbisime ühe kuti juures, kes tegi just EVSi Leedus ja isegi Eestis oli käinud. Ta tegi meile kiire uduse linnatuuri ja siis viis välja. Käisime kohalikus baari, kus wifi oli vaid õues, aga ma ootasin vastust järgmise ööbimise kohta. Nii ma seal väljas istusin kuni minuga liitus Maria. Kõik, kes mööda käisid küsisid: „ Is this normal Estonian summer?“ Väljas oli umbes 7 kraadi. Edasi suundusime ööklubisse, kus ma nägin pealt tõelist naiste kaklust. Ausõna, see oli kole. Ja šokeeriv. Viis tüdrukut, kes vaidlesid ja läksid kaklema. Mitte keegi ei proovinud vahele astuda ja pärast oli maas peotäis juukseid. Ainult Serbias. Klubist nad vist kõik koos ka väljusid.
​
Järgmise päeva veetsime suuremalt osalt bussis, et jõuda Sarajevosse. Me jõudsime sinna kell 11 õhtul, väljas oli pime, udu nii tihe, et üle teegi ei näinud ja meid ei olnud mitte midagi ootamas. Õnneks oli meil paar hosteli nime, mida me otsida püüdsime. Esimest ei eksisteerinud ja teise poole suundudes astusime sisse suvalisse hostelisse, kus saime 6,5 euroga voodi. Toas oli 14 voodikohta, aga kuue inimesega koos ühes toas elades ei ole sellel enam suurt vahet. Ja peaasi, et saime magada. 

​Järgmise päeva Sarajevos veetsime turistina jalutades. Nalja saime ka. Bosnia marga lühend on KM. Ühe muuseumi ees ütlesime, et oi 3 km on sissepääs. Meie üks türgi kuttidest vastas: „Jaa, 3 km kõnnime sinna ja 3 km tagasi ning ei peagi jõuksi minema.“ Võite ette kujutada, kui palju selle üle nalja tegime. Kuid terve reisi jooksul rääkisime, et mitu km see või teine asi maksab. Kohtusime veel ühe kohalikuga, kellega jalutasime linnapeal ja kogemata sattusime surnuaeda. Surnuaiad on liigagi tihti meie turistiatraktsioonid. Aga kui need on keset linna ja igas kohas erinevad, siis vist tasub külastamist.

Meie reis oli täis üllatusi. õhtul läksime bussijaama, et järgmiseks päevaks osta bussipiletid Montenegrosse. Sinna läksime trammiga. Üritasin trammijuhile selgeks teha, et kahte piletid on vaja ja 40-aastane trammijuht vastas ilusti inglise keeles. Kui me kompostriaparaadiga hakkama ei saanud, hüppas ta keset liiklust oma kambrikesest välja ja tuli meile appi. Pole siis ime, miks Sarajevo liiklus on hullem kui Türgi oma. Kui me lõpuks bussijaama jõudsime, siis selgus, et on veel mingi teine bussijaam, kuhu meie minema peame ja see asub, kes teab kus. Nad andsid, meile numbri, kuid see ei töödanud. Järgmise numbri leidsime netist, ka see oli vale. Kui me kolmanda katsega saime õigesse kohta helistatud ja bussi kohta küsinud, kujunes vestlus selliseks: „No reservation – free place? – yes,yes.“ Seda kõike võib lugeda aktsendiga.
​
Järgmisel päeval bussijaama jõudes ja oma free place saades, algas bussisõit Montenegrosse. Sarajavost välja sõites nägime lund. Kas tõesti pidime Balkanile sõitma, selleks et lund näha?! Kui me jõudsime Danilovgradi, siis teadsime vaid niipalju, et tuleb minna üle silla ja baari, mille nimi sarnanes Obola-Ebola-Obamaga -kõigil oli oma lahendus. Kuid loomulikult keerasime me kuskilt valesti ja tegime iseendale väikse linnatuuri. Lõpuks õigesse kohta jõudes, ootas meid Chris, kes on ligikaudu 50-aastane britt, kes elab Montenegros ja majutab võimalikult palju soovijaid. Suvel on see tema põhitegevus. Meile oli ta järgmiseks päevas organiseerinud tuuri mere äärde, et külastada Budvat ja Kotori. Teekond sinna möödus läbi mägede ja peale kolme kuud oli lõpuks võimalus näha merd. Veidi napakad eesti neiud pidid varbad ka vette panema. Ja õhtul algas teekond viimasesse peatuskohta – Belgradi.

Selle reisi piiriületustes on midagi maagilist, sest Montenegro-Serbia piiri ületades oli kätte jõudnud aasta viimane päev ning muidugi oli üle bussi vaja Kirkele sünnipäevalaulu lauda. Pool bussi plaksutas ja soovis veel palju õnne. Päev möödus linnaga tutvudes, õhtul võtsime kahekesi aja  maha ja tegime oma aastast traditsiooniliselt kokkuvõtte ja aastavahetuseks jõudsime keskväljakule. Nii tore oli näha, et kõik inimesed ei ole kännuämblikud, kuid Eesti ilutulestik on kordades meeldejäävam. Õhtu lõppes kõigil üpris varakult ja kõik on vägagi meeles.
​
Järgmisel päeval jalutasime linnas ringi, nägime kõik vaatamisväärsused ära ja lõpuks saime sushit süüa. Ning juba teisel jaanuaril ärkasime kell 5.30 hommikul, et külastada Novi Sadi. Kuna see oli poolel teel koju, siis minu esimene mõte ärgates oli „26 tunni pärast olen kodus.“ Võite isegi arvata, kas see nii ka oli. Hommikul kell 7 pidime olema kuskil linnaservas, et minna Novi Sadi. Tegelikust kohast olime meie 100m kaugusel ja nii me ka hilinesime. Peale seda möödus päev linnas jalutades kuni kell 1 hakkasime minema bussi peale, mis pidi väljuma kell 2. Õnneks sattusime varasema bussi peale, kõikide piletite jaoks meil enam sularaha ei olnud, seega ma sain endale pool piletit. Peale 2h bussisõitu jõudsime tuttavasse Vrsaci. Ühest linna otsast rongijaama jõudmiseks küsisime abi kohalikult kutilt, kes oli nõus meiega sinna jalutama. Meie mõistes oli see pigem jooksmine. Maratoniks ettevalmistused said alguse. Ja veel pole plaanis maratoni ette võtta. Sellele järgnes tunnike rongi ootamist. Ja siis veel 2 tundi rongis, mis hilines ja seega jäime 5 minutiga maha rongist, mis meid pidi Sighisoarasse viima. Selle asemel pidime kaks tundi ootama Timisoaras, et sõita Aradi. Sealne kahetunnine öine ooteaeg kujunes 4-tunniseks. Millele järgnes 6 tundi rongisõitu. Lõpuks koju jõudes oli ainukeseks sooviks süüa ja magada. Ja taaskord jõudsime tõdemusele, et Rumeenia rongid on IMELISED!!

Siin on veel mingisugune pildivalik. :)

Nüüd oleme nädala kodus olnud ja teinud ettevalmistusi algavaks aastaks. Juhuslikult oleme rohkem aega siin olnud ja viimases lõpus on vaja kõik asjad ära teha. Vähemalt loodame tegusaid päevi ja tulemusi. 
See nädalavahetus veetsime suurema osa süües-magades-filme vaadates - kõik olid reisimisest ja puhkusest väsinud. 

Suurte kallistuste ja parimate soovidega,
​Kirke