Elu armastus, tomatid ja kuum jäätis

Allora,

Lendamisest välja magatud, Eestimaisest külmašokist toibutud ning kohalik pokerface näole manatud, on nüüd õige aeg muljetada meie Itaaliast. Väike jutustus reisist sobib siia ideaalselt, sest see oli justkui eelmäng Rumeeniale. Tegime proovi, kas ikka suudame üksteist natuke pikemalt välja kannatada ning koos reisida. Samuti jõudis veidi lähemale reaalsus, et varsti hakkabki meie viiekuune seiklus (muide, täna ostsime ära ka lennupiletid ning lahkume 2.oktoobril kell 6.20!!!). 

Oma reisi alustasime hoopistükis Istanbulist, sest seal pidime ühe öö veetma, kuna säärane lend oli kõige odavam. Magasime Kirke sõbranna juures, kes meile hommikul ka tõelist Türgi hommikusööki demonstreeris (loe:hästi palju süüa :)) ning veidi linna näitas. Istanbul jättis tõesti hea mulje ning kindlasti on kunagi soov tagasi minna ning pikemalt turistitseda. Võiksin siia jääda pikemalt lobisema, kuidas Istanbul pole üldse selline terroristidest ja mustusest kubisev linn, nagu meie kujutlustesse on manatud, kuid proovigem keskenduda siiski Itaaliale. 

Niisiis, järgmisel päeval jõudsime Altamurasse, mille servas asus meie armas pesapaik. Projekti, mille raames sinna sattusime, teemaks oli toit (mis saaks olla parem teema?!), täpsemalt tomatid. Nüüd tuleb üldine kirjeldus projektist, mahlasemad ja olulisemad detailid leiad lõpust. Pildid on toredad ikka :).
Pärast esimest tutvumispäeva asusime kohe antud teema raames tegutsema. Meid jagati kaheks grupiks. Meie grupi esimeseks ülesandeks oli kujundada ja meisterdada endale põlled, sest tomatitega mässamine võib olla päris määriv, nagu hiljem selgus. Teised läksid samal ajal põllule tomateid korjama. 

Järgmiseks läksime Birgiti boyfriendi isa maale (just!), lihtsalt aiatöid tegema, sest kõik tomatid olid juba korjatud. Seal kasvas kõike alates viinamarjadest, lõpetades mandlite ja viigimarjadega. Pärast mõningast ringivaatamist aitasime natuke ka erinevate töödega, kuigi peamiselt oli rohkem söömist kui tööd (mmm... viinamarjad). 

 
Edasi oli vaja nende tomatitega midagi ette võtta ning saabus kätte tomatipäev. Pesime-puhastasime-lõikasime-panime purki-tegime salsat-panime kaaned peale ning nõnda terve päeva. See oli küll ääretult lõbus, kuid pärast enam küll ühtegi tomatit näha ei tahtnud. 

Õnneks ootas meid veel ees terve päev purkidele-pudelitele siltide tegemist, mida tuli meie grupil valmistada üle 100. 

Kogu raske töö kulmineerus õhtusöögiga pealkirjaga "Red Dinner" (inspireeritud prantslaste välja mõeldud White dinner'ist, mis kujutab endast õhtusööki avalikus kohas, kus tuleks kanda ainult valget ning iga külaline peaks lauale võtma kaasa midagi söödavat, mis on valge). Külla oli oodatud umbes 100 inimest, seega kulus terve eelviimane päev kokkamisele ja hoovi kaunistamisele, et luua intiimne ning mugav õhkkond. Terve eelneva nädala oli olnud kuiv, kuid tund enne peo algust hakkas meie ümber müristama ning välku lööma. See pani küll südame natuke muretsema ning vanajumala poole rusikat viibutama, kuid vihm siiski meieni ei jõudnud ja pidu õnnestus ideaalselt. 

Muidugi ei koosnenud meie 10 päeva ainult tomatitest. Rääkisime näiteks veel toidu raiskamisest, immigrantidest ning sotsiaalsest võrdsusest. Käisime ka Matera linnas, millel on ülivõimas vanalinn. Veel külastasime ühe teise noortevahetuse lõpupidu, kes elasid hiigelsuures villas, mis kunagi kuulus Maffiale!!! Samuti avastasime Altamurat, mis oli perfetto(!), sest linnas elas 70 000 kodanikku ning 0 turisti. Seega nägime tõelist elu ning päris inimesi. Sealt leidsime ka imelise jäätisekohviku, kust lausa pidime iga kord läbi astuma, kui linna sattusime.
Kui juba jutt toidule läks, ei saa mainimata jätta sööki, mida meile iga päev kodus valmistati (Bravo, Lucia!). Isegi gluteenivabalt sai legitiimselt(vabandan imeliku slangi eest) süüa ning 10 päevaga suutsime Kirkega mõlemad juurde võtta 4(!!!) kilo, sest toit maitses lihtsalt liiga hästi. Võiks öelda isegi, et "We had orgasms in our mouths every day". 

Kõige rohkem aitas projekti õnnestumisele kaasa aga asjaolu, et kokku sattunud seltskond oli imeline. Projektis oli osalejaid viiest erinevast riigist: Tšehhi, Ungari, Eesti, Itaalia ning Prantsusmaa. Lisaks liitusid meiega ka kohalikud vabatahtlikud Türgist ja Venemaalt, kes aitasid korralduspoolega. Mitte keegi ei virisenud kunagi, kõik olid alati õigel ajal kohal ning üldine õhkkond oli ääretult mõnus. Inglise keele tase oli küll päris madal, kuid käte-jalgadega sai kõik asjad aetud.
 
Ka kohalike Itaallaste keeletasemest võib tuua illustreeriva näite. Ühel esmaspäeva õhtul viidi meid Altamura keskväljakule, kus öösiti-õhtuti kõige tihedam elu toimub. Inimesed saavad kokku, räägivad juttu ja joovad õlut. Meie grupijuht Adam oli pähe võtnud, et meie Kirkega võiksime ükskõik millise kuti sealt ära sebida (Mis on tõenäoliselt ka tõsi, sest nende jaoks on blondid midagi väga erilist ning isegi Kirke on nende jaoks blond. Möödasõitvatel autojuhtidel oli seal kombeks meid nii innustatult jõllitada, et on imekspandav, kuidas nad vastu posti ei sõitnud. Me olime nende jaoks sama intrigeerivad nagu päriselus Batmani nägemine.). Niisiis valis Adam meile isegi ideaalse kandidaadi välja ning lõpuks tüütas tema jutt mind nii väga ära, et otsustasin järele anda ning numbrit küsima minna. Seadsin sammud 6-liikmelise poistegrupi poole ning panin kõik oma võlud mängu. Kohale jõudes küsisin neilt, kas nad tahaksid tšehhi keelt õppida (kus ma oskan ainult 1 väljendit ja see ei tähenda ka midagi). Hea pick-up line, huh?! Selle peale vaatasid kõik 6 mind väga segaduses näoga ning vastasid, et ei räägi inglise keelt. :(( Tõenäoliselt oli neil sellest rohkem kahju kui minul. 

TÄHELEPANU, NEIUD! Järgnev info on teile. Üldiselt peab ütlema, et ega need Itaalia mehed ühti nii ilusad ei olnud, kui räägitakse, ning pealekauba veel lühikesed ka. See-eest on itaallased aga ääretult toredad ning sõbralikud. Meie seltskondagi sulandusid projekti jooksul mõned kohalikud kutid, kellega aega veetsime. Nendelt õppisime huvitavaid tantse, mis teevad silmad ette isegi Ganjamani videole. Ühe näite tõin välja ka. Tantsige julgelt kaasa!

Muidugi on välismaa mehed siiski palju tulihingelisemad ning seetõttu panevad paljude eestlannade südamed kiiremini põksuma ning põsed nii tugevalt õhetama, et kopsude ventileerimine lakkab. Pole siis ime, et tänapäeva neiud nii palju võõralt maalt mehi koju toovad! Kirkelegi näiteks avaldati armastust... Rumeenia poisi poolt... EESTI KEELES! Kahjuks Kirke tunded ei olnud vastastikused ning tema süda jäi suletuks. Siiski, Eesti meestel võtab tavaliselt 2 aastat aega, enne kui julgevad öelda, et neile meeldid... Võib-olla peaks kahe äärmuse vahel kesktee leidma. 

Lõpetuseks tahaksin rääkida kahest väga itaallaslikust asjast. Esiteks soovin välja tuua selle rahva joomisharjumused. Nimelt joovad nad tihti õhtuti klaasi või kaks veini, kuid harva rohkem. Purjus olek on väga taunitud ning peetakse meeletult ebaviisakaks. Mul hakkas lausa häbi, kui ma mõtlesin enda kodumaa inimeste alkoholilembusele ning harjumustele. Tihti, eriti noorte seas, levib Eestis arvamus, et õige pidu on see, mida ei mäleta. Päris jabur. Itaallased teavad paremini!

Teiseks, ma armastan itaallaste sõidustiili! See on justkui organiseeritud kaos. Nad ei lase sind kunagi üle tee, kui sa lihtsalt tee ääres seisad, aga nad lubavad sind alati üle, kui sa lihtsalt julmalt teele astud, isegi, kui ülekäigurada puudub. Ja keegi ei tee sellest numbrit! Üldiselt sõidavad nad rahulikus tempos, tehes kohati väga huvitavaid manöövreid, kuid juhid säilitavad enamasti rahu. 

Viimaseks ütlen ühte. Itaalias elab rahvas, kes peab isegi talvel Siestat, kuigi selleks otsest vajadust ei ole. Kuidas saab sellesse maasse mitte ära armuda!?



Ajta Krajta (Tšehhikeelne väljend, mis ei tähenda midagi, kuid sobib kasutamiseks igas olukorras)

Maria


*Piltide autor: Nikita Savostikov
*Tekstis kasutatud sõnad nagu intiimne, legitiimne, ventileeriv, batman ja ganjaman on pühendatud anonüümseks jääda soovinud sponsorile. Vabandame ebamugavuste eest.