Epiloog

Esmaspäev, 29.veebruar
​
Kummituslikus Frankfurdi lennujaamas istudes  ja tühjust vahtides, hakkab mulle vaiksel kohale jõudma reaalsus. Nüüd ongi kõik, mõne tunni pärast läheb lend Tallinna poole ning varsti magan juba oma voodis. Kirke on mind üksi jätnud ning ainuke inimene läheduses on üksi ringi kõndiv jaapanlane. Õudusfilmile kohane olustik lisab veelgi rohkem varjundeid minu niigi segasele meeleseisundile. Kuid selleks, et täielikult mõista tundeid, mis mind valdavad, tuleb minna umbes kaks nädalat ajas tagasi.
Alates veebruari keskpaigast lõppes meie ametlik vabatahtlik töö ära. Tegime veel õpilaste palveil lisaks mõned töötoad, kirjutasime youthpassi ning lõime kaasa teiste projektide tegevustes, kuid sisuliselt olid meie päevad tühjad. Aeg venis, kuid ometi tundus iga hetk hinnaline. Olime justkui oma surmaotsuse täideviimist ootavad vangid ning lugesime päevi. Ainuke vahe oli selles, et osa meie südameist siiski ootas ka kojuminekut. Lõpuks ometi näeme oma kallist kodumaad, sõpru ja perekonda. Ning tõesti ei taha enam näha seda lagunevat maja, segaduses kööki või mustlasi tänaval. Samal ajal aga peame jätma oma uue kodumaa, sõbrad ja perekonna. Viis kuud on pikk aeg. Paratamatult hakkad inimesi, kohti ja isegi toitu armastama. Olime justkui bipolaarsed – kord nutsime, siis naersime, kurvastasime-rõõmustasime või vihkasime ning järgmine hetk armastasime. 

---

​
​Siiski oli meil lahendus, kuidas päevi kiiresti, mõtlematult ja lõbusalt veeta. Selleks oli pidu. Ettekäändeid meil jagus. Nimelt sattus väga paljude vabatahtlike sünnipäevad just viimastele nädalatele, lisaks toimusid kultuuriõhtud, ärasaatmised ja isegi Eesti vabariigi aastapäev. Just viimasega seoses leidis aset meie varajane lahkumine oma kodulinnast. 26.veebruaril kell 14.00 (tegelikult tuli rong muidugi 15.00) jätsime Sighisoara ning suundusime pealinna. Läksime pisarateta. Hoopis laulu ja tantsu saatel. Muidugi oli raske, kuid lohutav on teada, et üle maailma ootab meid alati keegi. Ja kes teab, kus veel kunagi kohtuda võime. Kõige raskem oli tõenäoliselt lahkuda oma õpilastest. Oleme nendega väga lähedaseks saanud, nad on palju arenenud ning nad tõesti imetlevad meid. Oleme neile justkui vanemate õdede eest. 

Bukarestis aga lülitusime juba vaikselt Eesti lainele, et vähendada saabuvat kultuurišokki. Nimelt olime vabariigi aastapäeva puhul saanud kutse Eesti suursaadiku vastuvõtule. Väga tore oli kohata üle pika aja nii palju eestlasi ühes ruumis ning tunnid möödusid kiiresti. Meil oli nii palju lugusid jutustada ning äratundmisrõõmu jagus küllaga. Pärast vastuvõttu oli meil veel Bukarestis kaks päeva vaja ennast lõbustada. See ei olnud raske, sest ööbisime Britta juures, kellega saime kõhulihased naermisest trimmi. Olime ka kultuursed, mille raames külastasime näiteks kunstimuuseumi. Seal õnnestus meil kohata veel eestlasi, kes olid Bukarestis reisil ning läksid Eestisse tagasi sama lennuga, mis meie. Maailm on ikka väike!
​

​
Siiani ei ole ma tegelikult veel aru saanud, mis toimub. Justkui puhkusele oleks tulnud. Kahel korral sattusin peaaegu paanikasse, kui mõistsin, et nüüd ongi minek. Esimene kord kogu oma elu kohvrisse pakkides ning teine kord, kui Rahel küsis, millal ma siis jälle proovides hakkan  käima.


***


Neljapäev, 10.märts

Nüüdseks olen kodus olnud juba üle nädala ja alguses oli jube imelik. Tundsin ennast nagu külaline omas kodus, kõik oli sama, aga siiski harjumatu. Kõige suuremaks šokiks oli minu jaoks see, et mul on kodus nii palju ASJU. Olen harjunud minimaalsega läbi ajama ja alguses tundus kõik nii ebavajalik. Kõlab nagu boheemlaslik mula, aga oleksin tõesti tahtnud pooled asjad lihtsalt minema visata.
Tegelikult on aga Eesti mind väga hästi kohelnud. Lennujaamas võeti meid vastu nagu olümpiavõitjaid, mis oli uskumatult hea üllatus. Me tõesti ei oodanud nii paljusid inimesi ja kohe esimesest hetkest tundsin, et olen õiges kohas. Aitäh teile! Siiani on nädal möödunudki kallite inimeste seltsis naerdes, jutustades ja kooki süües (Kirke on muide juba Austrias). Praegu tunnen küll, et ei taha enam kuhugi minna. Eestimaa on lihtsalt nii ilus ja inimesed nii head. 

Musid, kallid, paid
​Maria