Juhuslikud kohtumised Budapestis ja päris elus eestlane

Nagu juba välja sai reklaamitud, siis sel korral teeme juttu möödunud Budapesti reisist. Enne aga, kui sinna jõuame, tahaksin veel põgusalt peatuda meie eesti keele töötoal. Nimelt  pidasime Tamara Smirnovast inspireerituna teepidu, mis meile GAG-i aastate jooksul armsaks on saanud. Tund möödus paksuks söömise, saladuste ja naeru saatel. Muidugi teepidudele omaselt me Eesti kohta eriti palju uusi teadmisi ei jaganud, kuid naeratus jäi näole terveks päevaks. 

​Ülejäänud nädal möödus märkimist väärt sündmusteta kuni oligi aeg Budapesti lennata. Õhtul enne minekut ei teadnud me isegi, mis kell meie lennuk peaks väljuma, seega võite ise ette kujutada, kui vähe olime plaane teinud. Kõige ohtlikumaks osaks meie teel osutus otseloomulikult Sighișoarast Târgu Mureșe lennujaama saamine (Rumeenia transpordi poole kogu armastus). Õnneks laabus kõik siiski üsna lihtsalt ning mõned tunnid pärast kodust lahkumist olime juba Budapestis. Kogu meie tripi võtab kokku üks sõna – imeline. Kes on seal ise käinud, teab, kui ilus linn on Budapest. Kes ei ole, hakake parem kohvreid pakkima! Kaunile arhitektuurile lisavad põnevust mustmiljon restorani, pubi, baari ja klubi, mis igavust tunda ei lase. Veel võib öelda, et hinnad on võrdlemisi odavad (Eesti mõistes) ning muidugi müüakse seal kohukesi!!! Seega minu poolt soojad soovitused. 

​​Meie aja Budapestis tegid aga tõeliselt meeldejäävaks kaks sõnapaari – vanad sõbrad ja uued tuttavad. Nimelt sattus meiega samal ajal Budapestis olema Stina koos oma host-õega YFU aegadest. Niisiis veetsime esimese õhtu koos nendega, sest järgmisel päeval läksid nad juba edasi oma kodulinna. Uskumatult tore oli nendega aega veeta, Stina elust kuulda ning muidugi saime ka rohkem aimu, mida täpselt Budapestis peame ära nägema. Ühel teisel õhtul kohtusime Andrasega, kellega olime Itaalia-projektis ja tuletasime koos vanu aegu meelde. Sellistes projektides olen tutvunud nii paljude toredate inimestega, kellega räägime alati, et jaa kunagi kohtume veel, kuid tegelikult ei tundu see eriti tõenäoline. Seekord sai see aga tõeks ja oli väga vahva. Päris tore on mõelda, et enamikes Euroopa riikides on olemas mõni tuttav, keda näha tasub. Just nimelt tänu noortevahetustele ja projektidele, kus mul elu jooksul on õnnestunud osaleda. 

​Kõige veidram, toredam ja ootamatum asjaolu meie reisi puhul oli aga lugematul hulgal uute inimestega tutvumine, kes lihtsalt kuidagi sattusid meie teele või tulid juttu tegema. Lugesime kokku, et tutvusime inimestega 9 eri riigist. Kõikide olukordade kirjeldamiseks läheks kolm päeva, seega peatun vaid kirevamatel. Esimesel õhtul, kui linna peal jalutasime, olime parlamendini jõudnud, kui järsku paitas miski kõrva. Lähemal uurimisel selgus, et tegemist oli laulva noormeestegrupiga. Ilmselgelt ei teinud nad seda raha kogumise eesmärgil ning meile ei andnud rahu küsimus, kes nad on ja miks nad seda teevad. Otseloomulikult otsustasime küsima minna. Selgus, et tegemist oli poistega Iirimaalt, kes olid Budapesti tulnud mingi festivali raames laulma ja kuna neile meeldis parlament nii väga, siis otsustasid nad õnnest laulma hakata. Meie õhtu muutis see igatahes natuke rõõmsamaks ning lühikese ajaga kogunes neile isegi väike publik.

Näiteks itaallased :)

Kõnealune vein on pildil

Ühel korral, kui parajasti poes õhtusöögi kõrvale veini otsisime ning suurest valikust segaduses olime, lähenes meile umbes 70ndates mees. Ta vist mõistis probleemi ning asus venisoovitusi jagama. Pärast lühikest vestlust selgus, et tegemist oli afganistanlasega, kes on juba pikemat aega Ungaris elanud. Ta andis mulle isegi oma telefoninumbri, kui meil peaks igav olema või küsimusi tekkima, mis on mul muide siiani alles. Vot nii.

​
​Viimasel ööl, kui olime teel tagasi oma korterisse, tulid meiega juttu tegema kaks Iisraeli noormeest. Asi jõudis selleni, et kutsusid meid veel ühele dringile. Kuna nad olid toredad ja viisakad ja kained, siis nõustusime. Nad tahtsid meid viia oma hotelli baari, aga kuna see oli suletud, lõpetasime hoopis nende hotellitoa minibaaris. Kõlab küll jube perversselt, aga oli kõike muud peale selle. Istusime ja rääkisime ja naersime pisarateni kuni nad said teada, et on aeg lennuki peale minema hakata. Saatsime nad siis takso peale ning ise siirdusime koju magama. Nii lõppeski meie reis ning järgmisele hommikule jäi vaid viimase raha kohukeste peale kulutamine ning peaaegu lennukist maha jäämine. Kokkuvõtteks võib öelda, et Budapestis igav ei hakka ning kolm päeva selle linna jaoks on ilmselgelt liiga vähe. Iga kell oleksime valmis tagasi minema. 

​Koju jõudes ootas meid reaalsus. Mõned päevad saime tööd teha kuni saabus päev, mil lahkus esimene vabatahtlik meie projektist. Teadsime juba enne, et ta peab kuu varem koju minema, kuid meie jaoks oli see nagu äratus. See tähendab ju, et varsti on ka meie aeg. Ühelt poolt tekkis suurem koduigatsus, kuid teisalt ei tahaks veel üldse lahkuda. Isegi tuba tundub tühi, kui meid on kuue asemel ainult viis. Nüüd algab tõesti päevade lugemine ning viimane võimalus oma „bucketlisti“ täitmiseks.
Üheks meie unistuseks EVS jooksul oli kohtuda eestlasega, kes ei oleks vabatahtlik meie organisatsioonis (meid on siin kokku 4). Meie maja on nagu hostel, sest oleme majutanud lugematul hulgal teisi vabatahtlikke, sõpru ja perekondi. Seega ei olnud meile mingi suur sündmus, kui Türgi poistele pidid nädalavahetusel külla tulema vabatahtlikud Baia Marest. Nende jutust tundus, et tegemist on türklastega. Neljapäeval koju tulles vaatas meile vastu aga päris lihast ja luust eestlane! Terve õhtu veetsime temaga jutustades ja kogemusi jagades. Andra on olnud Rumeenias peaaegu aasta ning tuleb tagasi Eestisse umbes samal ajal kui meiegi. Mõistsime üksteist ideaalselt. Uskumatu, aga äärmiselt tore, kui väike on maailm.
 
Hoidke piip ja prillid, varsti juba näeme kodumaal!
Maria