Nüüd võin ametlikult teid tervitada Rumeeniast, oma uuest kodust, villaste sokkide, kahe kampsuni ning teki sisse mähituna, ning jutustada möödunud päevadest. Vabandan juba ette, sest juhtunud on liiga palju, et seda lühidalt kokku võtta. Äraminemine on olnud ses mõttes huvitav, et on taas meelde tuletanud, kui palju armastust ja häid inimesi meie eludes leidub. Nüüd võib öelda, et saab enam ja vähem rahuliku südamega uut elu nautida, sest tähtsate inimestega mingilgi moel hüvasti jäetud. Siinkohal tervitaks neid vapraid, kes meiega end kell 5(!) hommikul jaksasid lennujaama vedada (Tsau!). Lennujaama võibki lugeda meie seikluse nullpunktiks, kust asusime 2.oktoobri hommikul kell 6.20 teele Frankfurti poole. Frankfurtis veetsime mõned tunnid, nautides improviseeritud piknikku, milles aukohal asetses juust. Täname sponsoreid Tõnist, Marcust ning Alfredi. Nii juust kui lipud on juba igati kasuks tulnud! Rahulolevana jätkasime teekonda Bukaresti poole, vallutades järjekorras teise Lufthansa lennuki. Kella üheks olime õnnelikult Bukarestis, kus muuseas sõime oma kolmandat toidukorda, sest meie aja-arvestuse järgi pidi juba õhtu olema. Saades üle oma vaimustusest toidu vastu, liikusime edasi bussiga Bukaresti kesklinna. Peab nentima, et linnaservas olevad majad on küll veidi räämas, kuid linn ise jättis väga hea mulje. See on ikka kahe miljoni linn, mitte küla, kus hobused sõidavad! Teel nägime väga palju erinevaid parke ja üldiselt oli linnas palju rohelust ning arhitektuurgi köitev. Keskusesse jõudes leidis aset meie esimene kontakt siinse rahvaga. Nimelt olime bussipeatuses umbes ühe minuti jõudnud seista, kui juba lähenes meile kohalik, kes tundis muret, kas oleme eksinud ning vajame tema abi. (Selline abivalmidus on nende puhul väga levinud, nagu hiljem tunda saime. Näiteks võõrad inimesed pakuvad abi kohvri trepist üles tassimisel või piletikontrolör rongis räägib meile ilma küsimata eraldi üle, millal meie peatus täpsemalt tuleb.) Võib-olla helkis meie nägudes tõesti abitu pilk ning kohvrite suuruse põhjal võis järeldada, et tegemist on turistidega, kuid kahjuks pidime noormehe abist keelduma. Nimelt on Kirkel otseloomulikult ka Bukarestis olemas mingi kutt, kellega kohtumist parajasti ootasime. Kirke kutsus teda Kosmoseks, kuid mõne tunniga teenis ta meie silmis välja ingli staatuse. Kõigepealt istusime tunnikese Bukaresti vanalinna kohvikus limonaadi juues ning ilma nautides. Ilm on siin umbes selline nagu keskmine eesti suvi, võib-olla natuke soojemgi. Pärast pisikest karastust ning meeldivat vestlust, oli aeg rongijaama poole liikuma hakata. Ingel aitas meid metroojaama ning sõitis rongijaama kaasa ja ootas isegi rongi meiega ära. Ilma tema abita eksleksime tõenäoliselt tänagi veel Rumeenia pealinna tänavatel. Võib-olla siiski mitte, sest mõni abivalmis kodanik oleks meid kindlasti kasvõi autoga Sighisoarasse viinud, kui vaja, sest teiste aitamine on nende jaoks täiesti iseenesest mõistetav. Enne rongijaama jõudmist käskis Kirkel mul valmistuda kultuurišokiks, kuid tegelikult polnud midagi nii hullu. Nagu meie oma hea Balti jaam, ainult suurem. Leidus küll palju kerjuseid, kuid needki võrreldavad Tallinnaga. Rongid muidugi on omaette klass. Need on siiani selle koha kõige suurem nali. Nimelt sõitsime Bukarestist Sighisoarasse 5 ja pool tundi, vahemaa oli 200km. Sisuliselt saaks hobusega sama kiiresti. Rongis enne unne suikumist ja meile vähemalt viiendat heategu tegevat meest vaadates mõistsin, et vaatamata kerjustele, üle-eelmise sajandi rongidele ning räämas majadele, olen sellesse maasse ja inimestesse juba jõudnud meeletult armuda. Enesestmõistetavus, millega nad oma headust jagavad teeb lihtsalt südame soojaks ning paneb naeratuse näole. Kell pool üks öösel jõudsime lõpuks oma koju, kus esimene asjana tuli meile vastu külmus. Nimelt on tegemist väga vana majaga, mille soojendamine on üks suur katsumus. Põhimõtteliselt nagu elaksime GAGis. Ja muide, magame kuuekesi ühes toas (kui külm hakkab, siis lubasime ühte voodisse kolida). Talve me ausalt ei oota, sest hetkel on küll päeval õues soojem kui toas. Aga pole hullu, eks harjume ära ja leiutame viise sooja saamiseks. Kööki näiteks kütame gaasipliidi abil. Siin juba päris hea, äkki peaks köögis magama. Järgnevalt on pilt-tutvustus meie kodust. Palju poleemikat on tekitanud ka dušš, kuid mina tänu sportlase elule olen neid igasuguseid kogenud ehk ei näe probleemi. Ja lisaks on meil siin veel üks väga eriline ruum. Seda kutsutakse nimega "Private room" ning tulevikus, kui see korda tehakse (kuna see maja leiti meile alles hiljuti, siis ei ole kõik veel valmis ja paljud asjad puudu), peaks see olema mõeldud lähedastega skaipimiseks jne. Põhimõtteliselt nagu saates "America's next top model", saame seal nutmas ja klatšimas käia. See on täpselt sama väike, kui pildilt tundub. ;) Esimene päris päev, kui jaksasime ka suhelda, möödus meil vanalinna vaadates, kus on meeletult ilus. Kõik majad nagu postkaardilt. Samuti jõudsime arusaamani, et meil on väga tore seltskond. Äsja lõpetasime ühise õhtusöögi ning tantsimise (Tõnise peo vibe tunnetades). Hetkel on meie projektist kohal 6 inimest kaheksast ning lisaks kaks tüdrukut Hollandist, kes osalevad teises projektis. Novembrist tuleb inimesi seoses teiste projektidega juurde ning meid hakkab siin majas elama 21(!!). Kõikide peale on meil vaid üks köök. Siis algab üks huvitav olelusvõitlus. Tegelikult usun, et selline kommunielu on küll väljakutsuv, aga samal ajal väga vahva. ,
Nüüd ma tõesti lõpetan. :) Aitäh! Külmade käte ja sooja südamega, alati teie, Maria
0 Comments
Leave a Reply. |
AuthorMõned ütlevad, et julged, teised rumalad, tegelikult lihtsalt kuulame oma südant. Archives
March 2016
|