Ma pole turist, ma elan siin!

​Kas teate seda tunnet, kui käite reisimas ja mõni koht on nii vapustav, et tahaksite seal elada? Mul tuleb selline mõte pähe keskmiselt korra päevas ning siis pean endale meelde tuletama, et ma ju elangi siin. Imeline. Kui varem pidin välismaalastele selgeks tegema, et Eesti ei ole pommiauk, vaid päris tore Euroopa riik, siis nüüd olen saanud ristiks kaela ka Rumeenia. Olen sellesse kohta nii ära armunud, et tahaks kõigile selgeks teha, et just siia nad puhkama või kolima peaks. Ausalt, siin on kõik olemas: imelised inimesed, vapustav loodus ning põnev ajalugu. 

Meie ja Sighișoara

​Praegu oleme läbimas “Honeymoon phase’i”, mida kuuldavasti iga vabatahtlik kindlasti alguses kogeb. Iga asi tundub uus, ilus ja põnev. Varsti saabub(väidetavalt) must masendus, seega naudime oma hetkelist õnne veel rohkem. Eriti ilusaks muutis meie elu suvi, mis vahepeal meile umbes viieks päevaks külla otsustas tulla (ütlen kohe ära, et nüüd jälle talv). Ilm oli nii ilus, et särgiväel oli päikese käes lausa palav. Seega otsustasime ühel pühapäeval minna meie Sighișoara mägesid vaatama. Kohalike jaoks on need muidugi künkad, vaid 900 meetrit kõrged, kuid Munamäe standardite järgi elame Himaalajas. Olen alati mägesid armastanud, seega veel üks põhjus, miks Rumeeniat jumaldada. Ronisime siis ühe mäe otsa, ning sattusime täiesti korralikust linnast justkui maale. Tänaval jalutasid vastu kanad ning majad olid päris uberikud, kuid kõik oli ideaalne. Eesti mõistes valitses kesksuvi, koerad haukusid ning isegi õhk lõhnas suve järgi. ​Täiesti mäe tippu saamiseks pidime sisuliselt kellegi aiast läbi minema, aga see tundus täiesti normaalne. Rumeenias ei pahandaks keegi, pigem kutsuks külla suppi sööma. 

​Mäe otsa jõudes otsustas Kirke, et tahab teisele poole mäge minna, kus tundus küla olevat(hiljem selgus muidugi, et see tegelikult ikka Sighișoara ja meie kodule üsna lähedal). Muidugi ei viinud alla ühtegi teed. Otsustest taganemises ei ole me kunagi väga andekad olnud, seega lõpetasime hoopis kuskil metsas. Metsa minek on meile muide rangelt keelatud, sest seal võib karusid ja hunte leida, kuid õnneks lõppes meie teekond siiski sündmustevaesemalt, kui Punamütsikesel.

​Juhuslikult kirjutas mulle ühel päeval couchsurfingus briti kutt, kes soovis, et ma talle Sighișoarat näitaks. Nii ka läks ning ta kujunes päris meeldivaks üllatuseks. Jutustasime kella neljani öösel. Järgmine hommik ma seda muidugi nii meeldivaks ei pidanud. Siiski otsustasin spontaanselt temaga ka nädalavahetuse Brașovis veeta. See oli tore vaheldus kodustele ning Kirkega saime ka 24 tundi teineteiseta hakkama. Ta käis samal ajal Târgu Mureșes, kus kohalik kutt neile linna näitas. Pärast piinavalt pikka lahusolekut oli taaskohtumine söögi-ja juturohke. Me oleme tõeliselt juba nagu abielupaar, tehes koos süüa, jagades eelarvet ning pärast ühte tundi lahusolekut oleme teineteise nägemise üle väga rõõmsad. 

 Üldiselt on meil siin lööki küll. Kirke näiteks kohtus lõngapoes kohaliku mehega, kes teda kohvile kutsus. Samuti vaadatakse meid jõuksis nagu ilmaimet ning juba on hakanud jõuksi-kutid meid facebookis sõbralisti lisama (pole aimugi, kuidas nad meid üles on leidnud). Tõenäoliselt saavad meie isad siiski rahulikult hingata, sest siin linnas üldiselt puudub meie vanuseklass, sest siin pole ühtegi ülikooli. Seega pole siin praktiliselt olemas 20-30-aastaseid inimesi. Üks jõuksi-kuttidest isegi kirjutas mulle Facebookis. Otsustasin teeselda, et oskan Rumeenia keelt ning oma algeliste teadmiste, 1976. aasta Inglise-Rumeenia vestmiku ja Google translate’i abiga saimegi mõned jutud räägitud. Enda meelest jutustasin talle oma päevast ja plaanidest. Probleem aga seisnes selles, et ta arvas, et kutsusin teda kohtingule(!). Enam igatahes ei proovi teeselda, et oskan rumeenia keelt, pigem õpin natuke veel. 

​Keeletunnid toimuvad meil nüüd 3 korda nädalas ning juba on tunda nende kasutegurit. Lisaks keeletundidele pole tegelikult meie elu siin ainult lantimine, trenn ja reisimine. Graafik on iga päev päris tihe, täis koolitusi ning hetkel planeerime eesti keele workshoppi (ei tea, kes sinna tulla tahab, aga loodame eksootika peale). Kuna ma pudeliski paigal ei püsi, siis olen otseloomulikult endale juba ka mitmeid eraprojekte hankinud. Näiteks kavatsen improteatri workshoppi vedama hakata. Seega, tegevust jätkub! Allpool tõestus meie asjalikkusest (tunne nagu oleks jälle koolis, sest pooled telefoni piltidest on mingist vihikust või paberist).

​Muidugi ei möödunud ka viimane nädalavahetus reisimiseta. Sihtkohaks valisime Sibiu, sest tahtsime seal toimuvat jazzifestivali külastada. Emmede-isside rõõmuks valisime reisimisvahendiks bussi ning ööbisime hostelis. Hostel oli selline mixed dorm koht, kus elasime koos võõrastega ühes toas ning vannituba-wc olid koridori peal. Siiski tundus see maailma kõige luksulikum koht, sest midagi ei lagunenud ja kõik töötas! Kuu aega tagasi oleksin seal ööbimisega hakkama saanud, kuid mitte üleliia rõõmustanud. Naljakas, kuidas perspektiiv võib muutuda. Ma olen täiesti 100% veendunud, et inimene tõesti harjub kõigega.  Päeval vaatasime niisama linna ning muu seas sattusime võõra abielluva paari laulatusele. Tähtsaim osa päevast ootas meid aga õhtul. Kauaoodatud jazzifestival oli veel imelisem, kui tundub. Nägime kolme erinevat kontserti, kus olid esinejad üle maailma, näiteks USA-st ning Kuubalt. Kõik kontserdid olid head, kui viimane oli üle kõige. Sattusime nagu päris Kuubale ning rütmid vallutasid meeled. Esilaulja oli sai täiesti uskumatult hästi publiku käima ning terve saal elas täiel rinnal kaasa. Meie Kirkega lõpetasime muidugi ka laval sambat tantsides. Meiega lihtsalt juhtub.

Meie lemmik kuubalased :)

​Pärast festivali olime küll päevast rampväsinud, kuid otsustasime veel välja minna ning ühe joogi teha. Üks jook jäi küll üheks joogiks, kuid kuidagi moodi jõudsime koju alles kell 4. Nimelt tutvusime baaris kohalikega, kes meid veel pärast edasi järgmisesse paika kutsusid. Kuna nimetatud pubi asus meie hosteli kõrval, olime nõus. Välisel vaatlusel pubina tundunud lokaal osutus aga hoopis klubiks, mis oli täiesti ääreni rahvast täis. Esialgsest šokist toibunud, otsustasime siiski sinna jääda ning tantsida. Klubis mängiti tantsuhitte aastatest 1990 kuni 2008 ehk päris viimase hetke kuumi hitte kuulda ei õnnestunud, kuid just see oligi parim osa. Muidugi oskavad Rumeenias isegi mehed tantsida ning tegid isegi meile kohati silmad ette. Veetsime uskumatult lõbusat aega, õppides mõned uued tantsusammudki ning kell oligi märkamatult neli. 

Sibius oli ka tegelikult suvi :)

Muide, kulutasime terve nädalavahetuse peale umbes 50 eurot, mis sisaldas ööbimist, bussi, sööki, festivali pileteid ja 3 korda restoranis käimist. Seega, veel üks põhjus siia reisimiseks!
​
Järgmisel päeval kirjutas mulle kutt Vilniusest, kes parajasti sõbrannaga hääletades Sighișoarasse jõudnud oli, ning soovis koos aega veeta. Jõudsime koju alles kell 8, kuid otsustasime siiski nendega kohtuda. Tüdrukut me ei näinudki, sest ta oli juba varem lahkunud, kuid kutt osustus väga huvitavaks. Nad olid juba poolteist nädalat hääletades reisinud ning kavatsevad terve Ida-Euroopa ning Balkanimaad üle vaadata. Muidugi on ta ka varem palju reisinud ning jagas meiega oma lugusid. Ühesõnaga, saime jälle uut inspiratsiooni ning kinnitust, et inimesed on ikka ilusad ja head. 
 
​
Teie rumeenlaseks saanud,
Maria
 

*Palun vabandust, aga ma ei oska enam väga hästi eesti keelt, seega vabandan õigekirja eest, ja mõned väljendid lihtsalt peavad jääma ühte natuke koledamasse keelde.
*Jazzifestivali fotode autor: Robert Bârlea