Miks, kuhu, kuidas?

Maria ja Kirke lähevad alates 1.oktoobrist 2015 viieks kuuks Rumeeniasse vabatahtlikuks. Otsustasin meie seiklused kirja panna. Inimesed ju teevad seda. Ma ei ole veel veendunud, kas antud blogi näeb kunagi ka ilmavalgust ses mõttes, et keegi peale minu enda seda lugeda saab, aga isiklik kasu on kindel.
Meie nüüdseks juba endine klassivend küsiks esimese asjana: "Kust tuli idee?"
Oleme Kirkega klassikalised juhtumid kadunud tallekestest, kes lõpetasid gümnaasiumi ja pärast 12 aastat kellegi teise valikuid (riigi- või koolipoolseid) on lootusetult eksinud. Valikuid on meeletult ning sissesaamisega probleeme pole, kuid aimu ka mitte. Olles veel väsinud ja tüdinenud kooliskäimisest, tunduski parim variant võtta vaba aasta ning mõelda välja oma eesmärk siin maailmas. Mõttetu oleks ju lihtsalt valida eriala, milles kindel ei olda, õppimise või avalikkuse surve pärast ning tunda ennast järgmised kolm aastat rõhutud ning õnnetuna. Parem teha midagi põnevat, otsida väljakutseid ning saada uut motivatsiooni õppimiseks. Midagi hingele. 
Kuidas siis jõudsime sellisesse hetke oma elus, et natuke rohkem kui kahe kuu pärast asume Rumeeniasse Sighisoara linna poole teele? 
See juhtus nii (alljärgnevat lugeda dramaatilise dokumentaalfilmi häälekesega oma peas):

3.juuli, Kirke ja Maria leiavad Seiklejate Vennaskonna kaudu projekti
4.juuli, Maria alustab vajalike dokumentide kirjutamist
8.juuli, Kirke CV on valminud, kuid motivatsioonikiri ja essee vajavad veel tegemist
9.juuli, Maria saadab kandideerimisavalduse
10.juuli, kandideerimistähtaeg - Kirke jõuab õigeks ajaks avalduse tehtud  
14.juuli, Kirke ja Maria saavad teate, et nad on vastu võetud
27.juuli, (tulevik, aga siiski lähedal) Kirke lendab Sighisoara poole projekti eelkohtumisele

Nagu näha, siis käis kõik väga kiiresti, ei jõudnud õieti mõeldagi. Edasi oli vaja vaid kinnitada oma osalus ning siin me oleme. Kirke ema on pöördes... Rumeenia on ju kahtlane koht. Minu vanemad on samuti mures, kuid üks korralik esitlus Rumeeniast ning projektist rahustaks nad tõenäoliselt maha. Teiste inimeste reaktsioonid on erinevad, kuid esimene emotsioon on alati segadus/imestus. Enamasti ollakse siiski toetavad ning kiidetakse vapruse eest. Mina näen olukorda teisiti. Leian, et mul puudub igasugune sünnipärane julgus. Ma lihtsalt sunnin ennast tegema neid asju, mida mu süda ihkab, selle asemel, et valida kergem või mugavam variant. Ma lähen tegema tööd, mida naudin, mul on peavari ning toit laual. Saan tutvuda uute inimestega ning õppida selgeks võõra keele. Lisaks on mul Kirke, kes kuulub nende väheste inimeste hulka, keda tõenäoliselt suudan viis kuud järjest rõõmuga välja kannatada. Järelikult, vaprusega ei ole siin mingit pistmist. 



Musi, kalli, pai,
M.

"Do what you are afraid to do"