Üks vabatahtlikest pidi osalema ettevalmistaval kohtumisel Rumeenias, mille eesmärk oleks tutvuda kohaga ja teha ettevalmistusi algavaks projektis. Tegelikult oli see mulle üks suur seiklus ja pidu.
Reisile pidin ma minema Liisiga, kes hetkel oli youth worker. Kohtusin temaga lennujaamas esimest korda elus. Kõigepealt oli meil 20h Varssavis, kus sujuvalt ja ilma igasuguse plaanita nägime ära kõik tähtsamad vaatamisväärsused. Ööbisime minu tuttava juures, kellega ma olin eelmisel aastal rahvusvahelises laagris ja saime uskumatult armsa vastuvõtu osaliseks. Järgmisel päeval viidi meid lennujaama ja sõit jätkus Rumeeniasse. Jõudes Bukaresti rongijaama, tekkis küll tunne, et kõik õudusjutud on asjakohased ja sattusime ajast 30, või isegi 50, aastat tagasi: majad olid lagunevad. trammid nagu kuulikindlad konteinerid ja rongijaam vaevalt seisab püsti. Meeleolu hoidmiseks tegime pargipingil ühed õlled ja ootasime rongi. Rong oli ka midagi meile harjumatut, kupeedega ja puha, kuigi super vana. Peale 5 tundi kahe kutiga rongis sõitmist, kes vähemalt neli sellest rääkis telefoniga, olime jõudnud Sighisoarasse ja leidnud esimesed rumeenlastest sõbrad. Järgmisel päeval tutvusime linnaga, organisatsiooni juhtidega, uue kontoriga ja vabatahtlikega. Kõigilt kuulsime üldist informatsiooni elu kohta, mis meid ees võib oodata. Saime näiteks teada, et 8 vabatahtlikku on samas linnas ja nendega saame veel 2 kuud koos olla. Lisaks kasutasime võimalust, et nendega koos väljas käia. Teisel päeval oli kõige reaalsem töö: arutasime, mis on võimalikud tugevused, nõrkused, võimalused ja kartused seoses vabatahtlikkuse ja organisatsiooniga. Peale seda ja suurt vihmasadu sõitsime tagasi Bukaresti, kus oli plaan välja minna. Ööbisime ühe Türgi vabatahtliku sõbranna juures ja sinna saamiseks mõistsime, kui abivalmid on kohalikud. Kõik üritasid aidata, kui me neilt küsisime. Öö väljas oli väga meeldejääv: kuskil Türgi baaris tegime 10 tervitusshotti (sest mina otsutasin nii), tantsisime ja tutvusime uute inimestega.Türgi tüdruk läks koju, kuid meil oli pidu alles käimas. Mõne aja pärast tuli ta hüsteeriliselt nuttes tagasi, tema telefon oli varastatud. Hommikul peale pikka seiklust jõudsime korterisse. Selleks läks vaja kolme taksot, jalutuskäiku, kahte trepikoda ja peaaegu kõiki korterite numberid. Ja magada lasti meil vaid 45 minutit. Ja nüüd osa, millest kõik huvi tundisid: mida me tegime 6 tundi POLITSEIS?!?!? Türgi tüdrukul oli kindlasti vaja telefoni vargusest politseisse teatada ja meie pidime temaga kaasa minema kui tunnistajad. Meid viidi kuskile kabinetti ja temaga hakati rääkime. Mõne aja pärast küsiti meilt Liisiga paar küsimust, kuid see oli kõik. Varsti saime teada, et tegemist on politseiülema kabinetiga. Samal ajal, kui Türgi tüdruk seletas, arutasime Liisi ja politseinikega elust: pidudest, alkoholist, kohtingutest ja donutsitest. Meilie isegi pakuti arbuusi. Kui me vett küsisime, saadeti politseinik seda poodi tooma. Ma muidugi suutsin osa veest dokumentidele peale ajada. Ühel hetkel küsis politseipealik, kas me näljased ei ole, teinud kindlaks, et me taimetoitlased ei ole, kutsus meid barbeque'le. Ehk päeva lõpuks olime leidnud politseijaoskonnast sõbrad, kellega koos läksime sööma ja kes viisid meid isegi lennujaama. Õhtu jätkus Poolas, kus kahe kutiga käisime Wisla jõe ääres peol. Väljas oli 13 kraadi, meil olid suvekleidid ja pidu toimus õues. Tegemist oli nii halva peoga, et see muutus heaks. Väga naljakas/mitmekülgne muusika ja väga palju erinevaid inimesi. Meie seiklus lõppes Chopini lennujaamas, kus veel kaks Itaalia vanameest tulid juttu rääkima. Reis lõppes Tallinna lennujaamas, kus veel üks kutt tuli juttu rääkima. And then again, Liis, my darling. Mul ülimalt hea meel, et mul oli selline reisikaaslane. Tal on iga asja kohta rääkida mõni uskumatu lugu. Temaga lihtsalt juhtuvad kõik asjad. Kogu aeg oli tunne, et kõik on võimalik. Ta ise oli nii avatud ja rõõmsameelne ja tore, et meil sai nii palju nalja. Ma võin öelda, et tegemist oli uskumatu reisiga ja ma ootan tagasi Rumeeniasse minemist!! Musid-kallid-õhupallid, Kirke
0 Comments
Maria ja Kirke lähevad alates 1.oktoobrist 2015 viieks kuuks Rumeeniasse vabatahtlikuks. Otsustasin meie seiklused kirja panna. Inimesed ju teevad seda. Ma ei ole veel veendunud, kas antud blogi näeb kunagi ka ilmavalgust ses mõttes, et keegi peale minu enda seda lugeda saab, aga isiklik kasu on kindel. Meie nüüdseks juba endine klassivend küsiks esimese asjana: "Kust tuli idee?" Oleme Kirkega klassikalised juhtumid kadunud tallekestest, kes lõpetasid gümnaasiumi ja pärast 12 aastat kellegi teise valikuid (riigi- või koolipoolseid) on lootusetult eksinud. Valikuid on meeletult ning sissesaamisega probleeme pole, kuid aimu ka mitte. Olles veel väsinud ja tüdinenud kooliskäimisest, tunduski parim variant võtta vaba aasta ning mõelda välja oma eesmärk siin maailmas. Mõttetu oleks ju lihtsalt valida eriala, milles kindel ei olda, õppimise või avalikkuse surve pärast ning tunda ennast järgmised kolm aastat rõhutud ning õnnetuna. Parem teha midagi põnevat, otsida väljakutseid ning saada uut motivatsiooni õppimiseks. Midagi hingele. Kuidas siis jõudsime sellisesse hetke oma elus, et natuke rohkem kui kahe kuu pärast asume Rumeeniasse Sighisoara linna poole teele? See juhtus nii (alljärgnevat lugeda dramaatilise dokumentaalfilmi häälekesega oma peas): 3.juuli, Kirke ja Maria leiavad Seiklejate Vennaskonna kaudu projekti 4.juuli, Maria alustab vajalike dokumentide kirjutamist 8.juuli, Kirke CV on valminud, kuid motivatsioonikiri ja essee vajavad veel tegemist 9.juuli, Maria saadab kandideerimisavalduse 10.juuli, kandideerimistähtaeg - Kirke jõuab õigeks ajaks avalduse tehtud 14.juuli, Kirke ja Maria saavad teate, et nad on vastu võetud 27.juuli, (tulevik, aga siiski lähedal) Kirke lendab Sighisoara poole projekti eelkohtumisele Nagu näha, siis käis kõik väga kiiresti, ei jõudnud õieti mõeldagi. Edasi oli vaja vaid kinnitada oma osalus ning siin me oleme. Kirke ema on pöördes... Rumeenia on ju kahtlane koht. Minu vanemad on samuti mures, kuid üks korralik esitlus Rumeeniast ning projektist rahustaks nad tõenäoliselt maha. Teiste inimeste reaktsioonid on erinevad, kuid esimene emotsioon on alati segadus/imestus. Enamasti ollakse siiski toetavad ning kiidetakse vapruse eest. Mina näen olukorda teisiti. Leian, et mul puudub igasugune sünnipärane julgus. Ma lihtsalt sunnin ennast tegema neid asju, mida mu süda ihkab, selle asemel, et valida kergem või mugavam variant. Ma lähen tegema tööd, mida naudin, mul on peavari ning toit laual. Saan tutvuda uute inimestega ning õppida selgeks võõra keele. Lisaks on mul Kirke, kes kuulub nende väheste inimeste hulka, keda tõenäoliselt suudan viis kuud järjest rõõmuga välja kannatada. Järelikult, vaprusega ei ole siin mingit pistmist. Musi, kalli, pai, M. "Do what you are afraid to do" |
AuthorMõned ütlevad, et julged, teised rumalad, tegelikult lihtsalt kuulame oma südant. Archives
March 2016
|