Transpordilt säästame, söömisele kulutame

Aina lähemale tuleb aeg, millal tuleb Eestisse tagasi pöörduda, kuid seni naudime Rumeeniat.
​
Paar viimast nädalat valmistasime ette oma finaaletendust- või nagu meie seda kutsusime, BIG PRESENTATION. Nimelt käisime koolides Erasmus+ ja eelkõige EVSi võimalusest rääkimas, või oleks õigem öelda näitamas. Projekti lõpuks valmistasime kõik koos pühendumusega näidendi, milles jutustasime lahti oma elu. Kuidas peale keskkooli paistab maailmalõpp ja EVS päästab olukorra. Peaaegu nii see meie puhul on. Seda ette valmistades ja tehes saime nii palju nalja ja enesetunde, et me reaalselt saavutame siin midagi. Kui vähemalt üks õpilane kaalub vabatahtlikuks minna, on meie eesmärk täidetud.
Teil kindlasti on aega seda vaadata.. Link videole.

Jätkame ka pühendumusega Rumeenias eesti keele õpet. Rohkem räägime küll kultuurist, aga point on sama. Eelviimane kord tegime linnas orienteerumist, kus osalejad pidid näiteks eesti keeles komplimente jagama ja kaerajaani tantsima. Peale seda sõime kooki ja naersime pisarateni nende ülesannete lahenduste üle. Viimane kord mängisime “Kes aiast”. Isegi neil tekkis tunne nagu me oleksime viieaastased.

Vahepeal veel video impro workshoppidest. Link siin.

​Eelmine nädalavahetus olime peaaegu kodused. Reedel käisime päriselt Aristocradis (kohalikus ööklubis) ja veetsime seal uskumatult 1,5 tundi. Laupäeval võtsime ette jalutuskäigu, üllatus-üllatus, kohvikusse, kus suurema osa ajast pühendasime gossipile. Pühapäeval käisime 10km kaugusel vägagi turistikas külas, kus proovisime ratsutamist ja nautisime head toitu. Kuigi mind otseses mõttes räägiti nõusse, sest üks hobune enne seda ehmatas mind, siis tegelikult nautisin ratsutamist hetkest kui hobuse selga sain. Maria jäigi nende osas veidi skeptiliseks. Ja lõpuks, lõpuks saime kala süüa!!! Oh seda rõõmu, peale nelja kuud saada kala.

Nüüd nädalavahetusel võtsime midagi suuremat ette. Seekord kasutasime oma vabu päevi ära ja seiklesime Andrale Baia Maresse külla. Esimene ja viimane trip möödus hääletades, kohalike diivanil ja täis seiklusi. Hääletamisel saime tõeliselt praktiseerida oma Rumeenia keelt (kogu sõnavara sai vist kasutatud) ja täiesti arvestavat vestlust pidada. Eelkõige Maria, kelle Sandra Browni raamat tõesti tasub ära.

Me küll püüdsime transpordi pealt kokku hoida, aga tegelikult see päris nii ei läinud. Cluj'is saime trahvi piletita sõidu eest. Kõigepealt me ei saanud aru, et tegemist on kontrolöriga, siis püüdsime ignoreerida ja lõpuks rääkisime eesti keeles, kuid ikka pidime maksma trahvi. Kogu situatsioon oli nii koomiline, et me lihtsalt naersime. 

​Baia Mares ootas meid Andra, kes oli nii armas, et valmistas õhtusöögi, näitas linna, soovitas parimaid söögikohti ja hommikust viis sööma maagilisse pagarikotta. See oli tõesti heaven. Kõhud kõigest heast ja paremast täis ning paksuks minemise vältimiseks jalutasime kohalikku kloostrisse linna panoraami ja Eiffeli tornist kõrgemat toru vaatama. Usaldusväärsete andmete põhjal tuleb Baia Maret guugeldades välja, et seal on korsten, mis on Eiffelist kõrgem. Lisaks nägime Maramuresi piirkonnale iseloomulikku puust kirikut. Hiljem pani Andra meid nagu väikseid lapsi bussile ja ütles: “Maha peate minema viimases peatuses.” Nii algas teekond Sighetusse ja Sapantasse. Hääletades loomulikult.

​Sighetus oli tunne nagu õudusfilmis. Tänavatel olid ummikud, kuid inimesi me ei kohanud. Eesmärgiks oli külastada Sighetu Memorial kommunismimuuseumi. Me arvasime, et tunniga jõuab küll kõik ära näha, aga eksisime rängalt. Kui peale kahte tundi meile teatati, et pool tundi on jäänud sulgemiseni oli meil külastatud vaid ¼ muuseumist. Meie olime näinud 20 ruumi ja kokku oli neid 84. Igas ruumis oli ma teema koos suure hulga informatsiooniga (pool küll rumeenia keeles) ja kahjuks pidime ülejäänud muuseumi läbi jooksma. 

Muuseumist väljudes oli meil järgi poolteist tundi valget aega, et 20 km kaugusel olevat Happy Cemetaryt (Rõõmsat surnuaeda) külastada. Natukene utoopiline see eesmärk tundus, kuid me olime piisavalt põikpäised- olime ju nii kaugele tulnud- teele me läksime. Teekond sinna ja tagasi oli meeldejäävam kui see ise. Sapanta on tuntud oma haudade poolest, kuhu on kirjutatud rõõmsaid lugusid inimeste eludest. Mul oli oma peas täiesti teine ettekujutus, aga vähemalt saime nähtud. Üks linnuke veel kirjas.

Järgmised poolteist päeva veetsime Clujis, mille võin ristida restoranide-baaride-kohvikute pealinnaks. Ükskõik millises stiilis kohta sa soovid, siis tõenäoliselt see on Clujis olemas. Ja kõik on siiani imehead olnud. Oleks meil seal ainult rohkem aega ja raha.. Viimane kord käisime söömas Bulgakovi restoranis, magustoit Casa Tiffist oma imelise juustukoogiga ja vein veinibaaris. Hommikusöök jälle Casa Tiffis ja hommikusöögijärgne magustoit kohvikus, tähistasime n-ö sõbrapäeva.

Valgustan teid ka lähitulevikust Rumeenias. Viimasel kahel nädalal on vaja palju sünnipäevi tähistada, sest imekombel on kõik inimesed sündinud veebruaris. Nädalavahetusel on meil külas palju vabatahliku üle Rumeenia ja oma viimase nädalavahetuse veedame Bukarestis. Vabariigi aastapäeva puhul on pisikene eestlaste kogukond kutsutud suursaadiku vastuvõtule. Meile tähendab see vaid kahte päeva varem minemist ja kes saab öelda ära suursaadiku külastamisest. Lisaks kõigele näen oma armast Brittat,  kes juba mõned aastad Rumeenias pesitseb.
​
Pe curănd!! Toate cele bune!
Kirke